Pole ilusamat ametit, kui on bussijuhiamet

Hea ajakirjandustava eeldaks, et ühe või teise poole tegevuse hindamisel kuulatakse ära mõlemad osapooled. Kahjuks 19. septembri Äripäeva transpordirubriigis pagasi vargusi käsitlevate teemade puhul anti sõna ainult tööandjatele (vt. Bussireisija pagas langeb kergelt varga saagiks) . Nendele rajanes ka toimetaja kommentaar ?Kotivargusi ohjab pagasi märgistamine?.

Kuulakem ka töötajate ehk bussijuhtide seisukohti probleemile. Alustuseks proovin ideaalis kirjeldada kaugliinide bussijuhtide kohustusi bussijaamas.

Bussijuht sõidab bussiga jaamas peatusesse ca 10 minutit enne väljumist liinile. Kõigepealt sisenevad bussi eelmüügist pileti ostnud reisijad. Juht kontrollib piletite õigsust ja osutab broneeritud istekohtadele. Reisikottide paigutamiseks peab juht väljuma bussist, avama pagasiruumid, paigutama kotid, sulgema pagasiruumid ja uuesti asuma juhikohale. Juht loodab seejuures, et bussi ei sisenenud mõnd ?jänest?. Ca 3?5 minutit enne bussi väljumist tuuakse juhile eelmüügileht ja ta alustab piletite müüki neile, kes eelmüügist pileteid ei ostnud. Ja jällegi kordub sama protsess ?bussijuht väljub bussist, avab pagasiruumid...

Kogu selle protseduuri jooksul vastutab juht reisijate piletite kontrollimise ja müügi eest, pagasi paigutamise ja selle säilivuse eest ning lõpuks sõidugraafikus püsimise eest. Loomulikult peab ta nende toimingute käigus olema viisakas teenindaja.

Kas bussijuht kõigi nende toimingute jooksul suudab jälgida, mis toimub pagasiruumide ümber, samaaegselt kontrollida ja müüa pileteid, lugeda vahetusraha ja püüda ?jäneseid?? Tippkoormuse ajal kindlasti mitte.

Kui kontrolör avastab bussist ?jänese?, järgneb halvimal juhul bussijuhi vallandamine, süüdistatuna tööandja petmises, heal juhul jäetakse juht lisatasust ilma. Kui pagasiruumist kaob kott, sunnib tööandja bussijuhti seda kinni maksma. Kui juht sõidugraafikust kinni ei pea, saab ta agressiivsematelt reisijatelt kindlasti sõimata. Ilus amet see bussijuhi amet ja tööandjal alati patuoinas olemas.

Eriti armas oli lugeda AS Marsruut juhataja Aavo Möllitsa seisukohti viitega bussijuhtide ametijuhenditele ja materiaalse vastutuse lepingutele, mida bussijuhtide väitel tegelikkuses ei eksisteerigi. Materiaalse vastutuse leping ei oleks ka mingi alus juhi palgast koti maksumus kin-ni pidada. Õiguse selleks annab vaid juhi vastav kirjalik nõusolek. Seaduste eiramisest ei saa siin juttugi olla.

Bussiliiniveo eeskiri sätestab vedaja vastutuse pagasiruumi paigutatud pagasi eest, mitte bussijuhi vastutuse. Seega peab eelkõige vedaja tagama, et juhil oleks võimalik kõigi loetletud kohustuste juures tagada ka pagasi säilimine. Seaduse rikkumise eest karistatakse vedajat, mitte bussijuhti.

Kuid ka reisija jaoks pole kõik nii lihtne: ta peab tõestama, et ta tõepoolest paigutas oma pagasi pagasiruumi ning lisaks oma kahjutasunõude ehk kotisisu vastavuse kahjunõudele. Üpris komplitseeritud tegevus, arvestades fakti, et seadus ei määratle kadunud koti hüvitamise korda ega määrasid. Seega, kas vedaja hüvitab nõutud summa hea tahte korras või järgneb kohtuvaidlus, kus reisijal on juba väga keeruline tõestada kasvõi fakti, et ta kott pagasiruumi üldse paigutati.

Siin peitub ka üks põhjusi, miks tööandjad ei ole viitsinud vaeva näha pagasi markeerimise korraldamisega ehk pole kviitungit pole probleemi. Pagasikviitungit väljastavate kassaaparaatide juurutamine oleks tõepoolest vajalik, kuid vedajad pole 10 aasta jooksul suutnud soetada raamatupidamisnõuetele vastavaid kassaaparaategi. Kus oleks väljapääs ? kas piletimüüjate-kontrolöride kaasamises, uute kassaaparaatide soetamises, pagasi markeerimises? Igal juhul mitte bussijuhtide materdamises.