Uus töökoht läbi ettevõtluse arendamise

Majandusministeeriumis on valminud ettevõtluspoliitika alusdokument, mis sätestab ettevõtluse arendamise riiklikud eesmärgid ja prioriteedid kuni 2005.a.

Ettevõtluspoliitika koostamisega on hiljaks jäädud, arvavad väike- ja keskmiste ettevõtete juhid. Küllap on neil õigus, kuid ei saa unustada, et Eesti majanduspoliitika on keskendunud seni makromajandusliku raamistiku kujundamisele (maksupoliitika, liberaalne kaubanduspoliitika jms). Seetõttu on olnud tagaplaanil ettevõtluse vahetu toetamine.

Ettevõtluspoliitika püüab seda lünka täita ja on suunatud kõigile ettevõtetele nende tegevusalast sõltumata. Poliitika peamine eesmärk on ettevõtlusaktiivsuse kasv. Peale ettevõtluspoliitika vastuvõtmist valitsuses järgnevad tegevusprogrammid, mis fikseerivad konkreetselt, mille heaks ja kui palju riigipoolset toetust antakse.

Möödunud aastal tegutses Eestis 30 612 ettevõtet, mis teeb 21 ettevõtet tuhande elaniku kohta. ELis on see number rohkem kui kaks korda suurem ? 52. Ettevõtlusalane aktiivsus Eestis on madal, puuduvad pikad ja stabiilsed ettevõtlusalased traditsioonid.

Ettevõtete arv on regiooniti samuti väga erinev. ¾ ettevõtetest asuvad Tallinnas, Pärnus, Tartus ja nende vahetus ümbruses. Põhjus? Edukad ettevõtted tekivad ja arenevad seal, kus on hulk ettevõtlikke inimesi ning ligipääs finantseerimisvõimalustele. Mõnes paikkonnas probleemid kuhjuvad, lõpptulemus on ebasoodsad ettevõtlustingimused ? ettevõtlikud inimesed ja kvalifitseeritud tööjõud on mujale liikunud.

Kui kellelgi sellises kandis tärkakski hea äriidee, puuduvad selle elluviimiseks raha ja oskused, vajalik infrastruktuur pole arenenud. Ettevõtlusalane passiivsus on omakorda üks tööpuuduse põhjus. Finantseerimisvõimaluste nappus on valus probleem just ettevõtluse loomise ja kasvu järgus. Peamised põhjused on alustavate ja väikeettevõtete ebapiisavad tagatised, väikelaenudega kaasnevad ebaproportsionaalselt suured tehingukulud pangale ning kõrged intressimäärad.

Lisaks üldistele makromajanduslikele instrumentidele on ettevõtluskeskkonda tarvis toetada ja kujundada nii, et oleks arvesse võetud ka firmade suurusest ja asukohast tulenevad spetsiifilised vajadused. Teiselt poolt saab läbi ettevõtluse arendamise kaasa aidata tööhõive probleemide leevendamisele ning regionaalsete erinevuste vähendamisele.

Riikliku ettevõtluspoliitika eesmärk ongi soodustada iga inimese initsiatiivi ja ettevõtlikkust ja seeläbi uute töökohtade loomist. Samuti on esmatähtsad tõsta Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ja soodustada tasakaalustatud regionaalset arengut.

Ettevõtjate jaoks on alati oluline riigi majanduspoliitika stabiilsus ja läbipaistvus. Siit ka valminud poliitika peamine väärtus ? ettevõtjad saavad nüüd oma äriplaanide ja tegevuse planeerimisel arvestada sellega, millistes valdkondades ja millises mahus on võimalik taotleda riigipoolset toetust. Konkreetsetest toetusmeetmetest rääkides on peamisi probleeme kaardistades välja valitud esmatähtsad valdkonnad, millele ettevõtluspoliitika keskendub (vt tabel).

Kuigi enamus toetusmeetmetest pole uued, on ettevõtluspoliitikas välja pakutud mõned olulised uued initsiatiivid, nt stardiabi ja koolitusfond.

Ettevõtluspoliitika peamised elluviijad on Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus KredEx ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS).

Sihtasutuste ja ettevõtluskeskuste ümberkujundamise tõttu võtab efektiivselt funktsioneeriva tugistruktuuri väljakujundamine veel aega, kuigi riik abistab ettevõtjaid KredExi ja EASi ning tema alla kuuluvate agentuuride kaudu ka praegu. Lähiajal selgub EASi järgmise aasta eelarve suurus ja siis on võimalik rääkida juba konkreetsetest riigipoolsetest toetusnumbritest järgmiseks aastaks.

Autor: Raul Malmstein