Kuidas saada kasu ajakirjandusest?

Ajakirjaniku võitmiseks tuleks õppida tundma ajakirjanduse toimemehhanisme ? kuidas liiguvad uudised toimetuses, miks tehakse selliseid valikuid, mida ajakirjanikud söövad ja joovad, mis neid huvitab ja mis lõppude lõpuks on uudis?

Eestis on ajakirjanduse usutavus 4?5 aastaga langenud 70%?lt 41%?ni ja tõenäoliselt langeb veelgi. Märgatav on majanduse, kultuuri ja poliitilise eliidi ?rahulolematus? hetkeolukorraga, etteheiteid tehakse seinast seina. Paljud ajakirjandusega suhtlevad inimesed on praegu segaduses ja kehitavad õlgu, järjest rohkem inimesi on veendunud, et ?ajakirjanike jaoks on põrgus kindlasti reserveeritud oma koht?.

Pärast 1991. aastat, kui meie elust kadusid tugevad ühendavad tegurid ? võitlus iseseisvuse eest ja hirm ? hakati meediat tarbima valikuliselt ja grupiti. Osa jäi veel uudiste ja igapäevaelu juurde kinni, osa sülitas muule ning hakkas vaatama seepe ja muid meelelahutusprogramme. Kui just pommid ei lenda ja majad ei lange, viitsivad väga vähesed jälgida, mis toimub kaugemal kui koduuks. Oma panuse selleks andsid ka uued tehnilised vahendid ? internet ja mobiiltelefon.

Loomulikult reageeris sellele ka ajakirjandus, sest tema otsib väga suuri gruppe. Telekanalid ja lehed hakkasid ?kolletuma?, turuvõitlus tõi kaasa aktiivse madalamate ühendavate tegurite otsimise ja serviti löömise. Paljudele see ei klapi ja ajakirjanik ise on nüüd uuesti saanud ?pühast lehmast? inimeseks koos oma vigade ja puudustega.

Uudiste valikus ja tähenduse muutmises. Ka selles, et need uued tähendused jõuavad paljudeni. Veel on ajakirjanduse tugevus selles, et ta on olemuslikult palju paremini ette valmistatud praeguseks eluks, nemad teavad, mis asi on konflikt.

Infoallikas (firma, institutsioon) ei soovi loomulikult mingit pahandust, aga ajakirjanduse jaoks on konflikt prioriteet ja siit algavad paljud hädad. Me ise ju naudime suurima heameelega halbu uudiseid, eriti kui hädad juhtuvad kellegi teisega. Terrorismi leviku üks eeldusi ongi ajakirjanduse huvi, sest sealt tekkiva tugeva tunde alusel jõuab kellelegi vajalik teade kiiresti suurte massideni.

Selle loomuliku soovi rahuldamiseks on tööle võetud rida asjamehi kõige erinevamate nimedega ? kommunikatsioonidirektor, avaliku suhtluse vanemspetsialist, PR?manager jne. Kõikide nende ülesandeks on oma tööandja huvide kaitsmine avalikkuse ees. Loomulikult saab ka ajakirjandus aru, et teda tahetakse firmade huvi vankri ette rakendada ja ehitab selleste asjade vastu enda ümber tulemüüri. Just selle etapi sees oleme me praegu, momendil on ajakirjandus küll peal ja avalikud suhtlejad parteris, aga juba on turule lähenemas inimesed, kes valdavad strateegilise informatsiooni põhitõdesid ja siis läheb ka ajakirjanduse elu huvitavamaks.

Ole ajakirjaniku kingades, jaluta ringi ja tunne ajakirjanduse toimemehhanisme.

Ma ei usu, et kunagi tuleks aeg, kus firma ja ajakirjanduse esindajad sammuks käsikäes helge tuleviku suunas, võitlus ja konflikt jääb. Soovitavalt võiks see võitlusväli olla intellektuaalne, mitte administratiivne ja meile kõigile oleks parim lahendus, kui vastastikuses konkurentsis areneksid nii ajakirjandus kui ka tema objektid.

Autor: Raul Rebane