Töölepinguseaduse eelnõu ? samm tagasi?

Margarita Tuch 04. detsember 2001, 00:00

Riigikogus esimese lugemise läbinud töölepingu seaduse eelnõu on tekitanud teravat poleemikat huvigruppide vahel. Kõige enam etteheiteid selle teksti suhtes on ametiühingutel, s.t töötajate esindajatel. Probleeme on mitu: töötajatele tööandjast rohkem kohustusi, luba kollektiivlepingutega vähendada töötajate õigusi, leppetrahvi sisseviimine töösuhetesse. Olulisim puudus on aga vallandamiskaitse vähendamine.

Ebaseaduslikult vallandatud töötaja õigus saada töö tagasi asendub õigusega saada hüvitist, mille alampiir on 2 keskmist kuupalka. Tööle ennistamine on võimalik vaid kolmel juhul:

  • tegu on töötajate esindajaga
  • tööandja on nõus töötajat tagasi võtma
  • töövaidlusorgan võtab endale personaliosakonna ülesanded, otsustab, et poolte vahel on edasine koostöö võimalik.

Lisaks lihtsustatakse töölepingu lõpetamist haigete või pensioniealiste inimestega. Ametiühingud saavad aru, et absoluutne õigus tööle ennistamisele pole alati õigustatud, kuid siis peavad eksisteerima teised võrdväärsed sanktsioonid vallandamiskaitse tagamiseks.

Töösuhetes kehtib põhimõte, et lepingut tuleb täita. Küll paneb sunnitöökeeld sellele põhimõttele piirangud peale, kuid töötajal peab olema õigus nõuda tööandjalt lepingu täitmist ka siis, kui tööandja ebaseaduslikult lepingu lõpetab.

Seadus annab tööandjale piisavalt lepingu ülesütlemise aluseid, mis hõlmavad kõike vajalikku:

  • töökohustuste rikkumine;
  • sobimatus tehtavale tööle;
  • töömahu vähenemine, töö ümberkorraldamine.

Kui personalijuht ei oska lepingu lõpetamise vajadust korralikult põhjendada, on see personalijuhi, mitte töötaja probleem.

Vallandamiskaitse vähenemisel on 2 negatiivset tagajärge. Esiteks nullib see ära töötaja õiguse oma õiguste ja huvide eest seista ? nõuad seaduse täitmist või palgatõusu ja jäädki tööst ilma. See aga ei motiveeri töötajat, ei soodusta lojaalsust tööandja vastu.

Praegu kehtiv seadus kaitseb vallandamise vastu selgelt, kuid inimeste õigusteadvus on madal, professionaalne õigusabi alampalga saajale on sama taskukohane nagu ka samast palgast endale villa ehitamine, ent vajadus ühineda oma huvide kaitseks ei jõua paljudele veel kohale. See tekitab absurdseid situatsioone. Mõned on ära hirmutatud ning lepivad kõigega, mida tööandja pakub. Teised elavad riiklikest toetustest, kuna töölkäimine ei tasu ära. Kui seadusemuudatus olulisimad õigused ära nullib, kaob ka korralikul töömehel isu tööl käia ja tööandjad jäävad nutma kvalifitseeritud tööjõu nappuse pärast.

Teiseks, vallandamishirmule rajanev töösuhe kahjustab laiemalt üldsuse huve. Inimene peab tegema kõik ennast sõltuva, et tööle jääda. Töötaja hakkabki enam põhirõhku pöörama juhiga läbisaamisele, kui töötamisele. Vaatab läbi lillede ohutusnõuete rikkumisele (ülemusega ei maksa vaielda). Jätab teatamata ümbrikupalgast (maksuseadusi muudetakse, pakkumaks tunnistajatele suuremat kaitset, töölepinguseadus nullib kõik pingutused). Täidab ebakompetentseid korraldusi ja vaatab raiskamist pealt. Kõik huvigrupid ? omanikud, võlausaldajad, töötajad, üldsus ? kaotavad, võidab vaid juht.

Tööle ennistamise õiguse ärajätmine on lapslik, selle taga pole ühtki argumenti, mis kaaluks üles töötajale tekitatud kahju. Mida vähem kaitseb töötajaid seadus, seda enam on nad sunnitud kasutama olukorra parandamiseks jõumeetodeid.

Tööandjail on ammu aeg kaasata töötajad ettevõtete arendamisse, tõstmaks ettevõtte konkurentsivõimet. Majandusedu ei saa põhineda vaid odaval tööjõul, eriti kui naabermaades saab enam teenida ja tööjõu vaba liikumine on ukse ees. Edu tagab hea töö ja juhtimiskultuur. Hästi töötab motiveeritud, koolitatud ja austatud, mitte pidevas vallandamishirmus inimene.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 12:08
Otsi:

Ava täpsem otsing