Probleemid ravikindlustuse seaduse eelnõus

05. detsember 2001, 00:00

Riigikogu menetlusse antud ravikindlustuse seaduse eelnõu taotleb kaht eesmärki. Raske on öelda, kas olulisem on soov viia ajast ammu maha jäänud regulatsioon kooskõlla ühiskonnas kümne aasta jooksul toimunud ümberkorraldustega (sh muutunud õiguskeskkonnaga), või on esmatähtis hoopis üha pingelisemaks muutuvate rahastamisprobleemide leevendamine.

Esimeses aspektis tuleb rõhutada, et on ülimalt kahetsusväärne, kui uus seadus sekkub töösuhete regulatsiooni ja hakkab seda moonutama. Ent kui töötaja ravikindlustuse kaitse seatakse sõltuvusse töösuhte pikkusest, kaasneb sellega paratamatult negatiivne mõju töösuhetele. Inimene tunnetab kõige vahetumalt neid meetmeid, mis ühel või teisel viisil mõjutavad tema majanduslikku olukorda. Seadus vähendaks töötajate sissetulekuid sellega, kui ajutise töövõimetuse hüvitist hakataks senise teise haiguspäeva asemel maksma alles neljandast haiguspäevast alates. Eesti Ametiühingute Keskliidu seisukoht on selles küsimuses selge: haiguse korral töötaja asendussissetulek väheneda ei tohi. Kui seadus vabastab haigekassa hüvitise maksmisest esimeste haiguspäevade eest, peab see kohustus tingimusteta minema üle tööandjale. Peaks ju tema olema eluliselt huvitatud sellest, et töötajad võimalikult hästi oma tööd teeksid ja haiged ei oleks.

Rahastamismedali teine külg peegeldab inimeste kasvavaid kulutusi tervishoiule. Siinkohal olgu nimetatud vaid olulisemad kavandatud muudatused: täiskasvanute hambaravi täies ulatuses tasuliseks muutmine, visiiditasu tõus, omaosaluse ja mitmesuguste lisatasude kehtestamine. Kõige variserlikumad on argumendid, millega püütakse põhjendada voodipäevatasude seadustamist. Sisuliselt tahetakse valikuvõimaluseta patsiente sundida maksma raviasutustele kümneid miljoneid kroone lihtsalt seetõttu, et haigetena ei ole neil teist väljapääsu. Kes tahab saada ravi (loe ? terveks), peab taltsa tallekesena end pügada laskma. Ei tule ju tõsisemate tervisehädade puhul alternatiivid (sh ka rahvameditsiin) arvesse.

Samas ei sõltu kavandatud lisatasu kuidagi nt osutatava raviteenuse kvaliteedist. Eelnõu ei näe isegi ette mingit mehhanismi, mille kaudu kindlustatul (patsiendil) tekiks õigus selle pealesunnitud tasu eest midagigi vastu nõuda.

Kriitikat ei kannata ka väide, nagu oleks voodipäevatasu kriitiline tegur meditsiinitöötajate palkade tõstmiseks. Inimeste jaoks on kümned miljonid kroonid mõistagi suur raha, kuid haigekassa järgmise aasta eelarvesse kavandatud ravikulude mahust moodustaks plaanitav laekumine vaid piisakese meres ? napilt ühe protsendi. Pealegi on tervishoiuasutused tulevikus valdavalt eraõiguslikud juriidilised isikud, kellele on seadusega tagatud õigus ise otsustada, milleks ja kuidas nad oma raha kasutavad.

Eelnõu püüab jätta muljet, et lisavahendite hankimiseks on vaid üks viis ? panna täiendav rahastamiskoormus ainult inimestele. Selline suhtumine on eriti küüniline olukorras, kus sotsiaalminister tõdeb avalikult, et tervishoiusüsteem on ebaefektiivne ja ravikindlustuse vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt.

Solidaarsuskindlustuse täiendavaks rahastamiseks on kaks allikat ? tööhõive suurendamine ja kõrgemad palgad. Paraku on aga mõlemad osutunud Eesti riigi jaoks ületamatuteks pähkliteks. Kes ja kuidas peaks looma rahvuslikku rikkust, kui töötajaile pole tagatud isegi võimalust haige olla?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 12:08
Otsi:

Ava täpsem otsing