Presidendivalimised surmasid haldusreformi

Uus koalitsioon lõi 1999. aastal haldusreformi komitee ja nõukoja. Mõlemaid pidi teenindama aasta algul moodustatud riigikantselei avaliku halduse büroo. Viimase etteotsa sai endine erastamisjuht Väino Sarnet. Struktuurid said paika ja polnudki muud kui oodata, et reform käima läheb. 2000. aasta alguses paistis asi lootusrikas ? valitsus pidi lähematel kuudel paika panema täpsed tegevuskavad. Aasta lõpuks pidi n-ö programm valmis olema. Väino Sarneti sõnul oli eesmärk 2001. aasta teises kvartalis haldusreformi esimese etapiga ühele poole saada.

Arutelu tasandil läks tõesti aktiivne tegevus käima. Välja käidi nii radikaalseid ideid ? regionaalminister Toivo Asmeri kava, ehk jääb vaid 15 + 5 omavalitsust ? kui ka pehmemaid ? siseministeeriumi kava, ehk 60?100 omavalitsust. Maavalitsused jõudsid vahepeal omi plaane teha, mis pigem radikaalsema reformikava poole kiskusid. Nii näiteks pidi maakondade nägemuse järgi Tartu- ja Hiiumaale jääma vaid üks omavalitsus, Saare maakonda kolm. Kaubandus-tööstuskoda õhutas oma märgukirjaga peaministrit otsustavamale tegutsemisele. Mitmete poliitikute väljaütlemised lubasid eeldada, et enne 2002. aasta kohalikke valimisi saadakse reformiga ühele poole. Siseminister Tarmo Loodus lubas omakorda, et jõuluks on valitsuse laual haldusterritoriaalse reformi kava koos Eesti Vabariigi uue kaardiga. Pärnu maavanem aga, kes lubas selle eest siseministrile pudeli konjakit, sai jõuluajal väärt jooki ise mekkima hakata. Reformikava ei olnud, olid vaid maavalitsuste ettepanekud.

Siis saabus aasta 2001 ? presidendivalimiste aasta. Aasta alguses ennustasid politoloogid, et üks trump presidendivalimistel on haldusreform. Trumbiks ta saigi, paraku sootuks äraspidiseks, kui algul loodeti. Aprillis, kui siseminister pidi uuesti valmis saama reformikava ja veendunud misjonärina mööda omavalitsusi ringi sõitis, üllatas avalikkust seni radikaalseim koalitsioonipartner Reformierakond, kes otsustas ühtäkki välistada omavalitsuste sunniviisilise liitmise.

Reformerid ruttasid kohe kinnitama, et haldusterritoriaalse reformi vabatahtlikkuse jutlustamine pole seotud presidendivalimistega ja et vallavanemad ei pruugi ju valijameesteks saada, ent vaevalt keegi neid tõsiselt võttis. Kogu haldusreformi nn tegemise aja jooksul oli ju vabatahtlikult leivad ühte kappi pannud vaid 16 linna-valda (praegu on Eestis 247 omavalitsust). Nii paistis reformierakondlaste meelemuutuse ajastatusest selgelt välja soov oma presidendikandidaadi seljatagust kindlustada.

Paraku läks kõik viltu, Reformierakonna kandidaat sai presidendivalimistel lüüa. Ent kihva oli keeratud ka haldusreform.