Haldussuutmatuse anatoomia

Avaliku sektori saamatust nimetatakse diplomaatiliselt haldussuutmatuseks. Tavapäraselt on nähtus iseloomulik arengumaadele. Eestit peetakse üldiselt edukaks riigiks endiste idaploki maade seas. Küsimus jääb, kas me saanuks olla veel edukamad ja sel eesmärgil ka enesekriitilisemad ja analüüsivamad. Tasuks ehk endalt küsida, kas me ei sarnane liialt sepapoisile, kes algul mõtles valmistada adra, aga sai lõpuks hakkama üksnes noaga, seda samuti suursaavutuseks pidades.

Euroopa Liit on meie suhtes mõnigi kord üles tõstnud haldussuutmatuse probleemi. Samal ajal pole seda küsimust siseriiklikult eriti teadvustatud. Ent kui tahame maailmavaatelt kuuluda läände, peame halduse suutmatuse kõne alla võtma.

1. Hädavajalik ja algselt radikaalsena kavandatud haldusreform kukkus tegelikult läbi.

2. Maareform on veninud 12 aasta peale, aga lõppu pole näha, sest suur hulk maad pole veel kinnisturaamatusse jõudnudki (võrdle: pärast Vabadussõda tehti maareformi põhiosa umbes 7 aastaga).

3. Rahvusliku rikkuse kasvu näitajad pole just halvad, kuid 4?6 asemel võiks ja saaks olla 8?10 aastas, piirid kasvule seab seesama haldussuutmatus.

4. Keskmine palk jääb loodetust peaaegu 1,5 korda maha.

5. Oodatud suurtööstuse kasvu ja sellega kaasnevat töökohtade teket pole õieti toimunud ja nähtavasti tootmise üleliigse kartellistumise tõttu ei edene ka väikeettevõtlus. Teisisõnu, ELi tähelepanujuhtimised haldussuutmatuse suhtes polegi nii väga laest võetud.

Haldussuutmatusel on omad põhjused. Esimene neist on avaliku sektori personali kvaliteet, sest esmajärjekorras oleneb suutlikkus inimestest. See aga omakorda sektori juhtidest ja personali motivatsioonist. Kogemuste põhjal ongi karta, et suur osa keskastme töötajate missioonitundest on minevikus kaotsi läinud.

Tundub, et tegelik missioon on oma töökoha iga hinna eest säilitamine, mitte aga mõne reformi tähtaegne ja kompetentne elluviimine. Niisugune negatiivne motivatsioon seob inimesi väga tugevasti, ilma et sellest isegi avameelselt räägitaks.

Nii mõnigi progressiivsete eesmärkidega minister on tunnetanud enda ümber raskesti kombitavat ringkaitset, mis on peamiselt uuenduste ja nende kandjate vastu. Inimene, eriti poliitik, on seesmiselt nii programmeeritud, et ei taha tunnistada oma lüüasaamist ? antud juhul siis osavale bürokraatiale. Ta teeb näo, et kõik on hästi. Tulemus on kestev stagnatsioon. Kui maareform lõpeks, kaoks ju mitmeid töökohti.

Olukorda ei paranda ka üksikute energiliste inimeste kriitika ja pöördumised kõrgemate instantside poole. Vastus kriitikale jõuab alla selle tegijani mööda astmelist treppi, kus ettepanek, rääkimata selle võimalikust tulemusest täielikult sumbub. Näiteks kes peab vastamas: president või peaminister, kantselei või ministeerium või muu keskasutus. Või selle osakond, osakonna spetsialist?

Viienda astme spetsialist, kes ei tarvitse iseenesest olla rumal, annab seega vastuse üleriigilisele või -linnalisele probleemile. Sageli kujutab vastus endast juriidilist sõnabarrikaadi, mille tagant antakse pöördujale mõista, kui vähekompetentne ta konkreetses küsimuses on.

Haldussuutlikkuse parandamise ainus võimalus on avaliku sektori tühikäigust ülesaamine. Ringkaitse tuleb murda, see on teostatav.