Kuhu kaob odav diislikütus?

Ajaleht Äripäev, oma 27. mai 2003 numbris väidab, et odav diislikütus suvel kaob (vt Odav diislikütus kaob suvel). Tekib küsimus, miks ja kuhu?

Antud artiklis on esitatud mitmeid väiteid, millega ei saa nõustuda.

Esiteks väidetakse suureks mureks olevat asjaolu, et peale tolli aruandluse karmistumist loobub osa väiketanklate kliente värvilise diislikütuse tarbimisest, mis omakorda tekitavat hinnatõusu. Julgeks väita, et selline tegevus on juba praegu seadusega keelustatud ja kui inimesed hakkavad seadust täitma, nähakse siis selles probleemi? Loomulikult tahab iga tarbija saada kaupa võimalikult odava hinnaga, kuid see ei saa toimuda seaduserikkumise teel.

Kui seni on värvitud diislikütuse ebaseaduslik kasutamine toimunud kasutaja riisikol, siis nüüd ei muutu ka uue seadusega selles osas midagi. Ka nüüd võib klient paaki kallata värvitud diislikütust ja ostu tõestuseks müüjale isikuandmed jätta. Riisiko ju säilib, ainult kontrollida on lihtsam. Kui sellist olukorda käsitletakse inimõiguste rikkumisena on küll asjast valesti aru saadud. Ka hind tõuseb ainult sellel tarbijal, kellel ta seni seadusevastaselt maksmata jäetud aktsiisimaksu võrra madalam oli. Mitte ei oska näha siin seost, mis mõjutaks tavalise diislikütuse hinda.

Juba pikka aega toonitatakse vahet n.ö. ?suurte? ja ?väikeste? kütusemüüjate vahel. Sageli jääb sellest mulje, et suurte elu on palju kergem ja väikestele tehakse liiga kõikvõimalike tehniliste kitsenduste ja maksudega. Peab märkima, et ei tea ühtegi seaduseakti, mis teeks vahet ?suurte? ja ?väikeste? vahel. Ja õige on. Kõikidele turul tegutsejatele peavad kehtima ühed ja samad reeglid. Selge on, et kõik tanklad, ka suured ei asu oma müügivõimalustega sarnastel kohtadel, kuid see ei saa olla põhjuseks väikeste eelistamisel. Artiklis väidetakse, et väiketanklad on sunnitud end suurtele maha müüma. Lubage küsida, kas nn. ?suured ? on siis valmis ostma tanklaid, mis ise ots otsaga kokku ei tule? Miks nad peaksid seda tegema, kas selleks, et oma seni hästi läinud ettevõtmine põhja lasta. Mitte ei tahaks uskuda. Kui tanklal läheb halvasti, siis johtub see ikka kas valesti valitud või ajalooliselt ebasoodsast asukohast või ka halvast majandamisest. Kui aga ühe tankla äritegevus seni on seisnenud teadlikult värvitud diislikütuse ebaseaduslikus müügis olles kindel, et seda väärkasutatakse, ongi tal aeg oma tegevus lõpetada..

Ja ega ettevõtte müümine ainus lahendus pole. Eesti kütuseturul on olnud mitmeid edukaid firmade ühinemisi, mis on üks võimalus, kuidas väikesest suur saab, kuid seadused ja reeglid jäävad ikka samaks..

Tolliameti andmetel on Eestis ligi 700 tanklat. ARKi andmetel on Eestis registreeritud koos haagiste ja kõigega 502313 sõidukit. Lihtne arvutus näitab, et see teeb ühe tankla kohta 717 liikurvahendit. Sellest järeldus, et elame ikka rikkalt küll kui suudame nii palju tanklaid ülal pidada, sest suur osa sellest 717 ei liigu või liigub ainult ajuti.

Mõni sõna ka kütuste erimärgistamisest ehk siis punasest ahjukütusest ja sinisest diislist. Juba selle seadusakti kehtestamisel olid paljud kindlad, et selle täitmist on raske kontrollida. Elu on näidanud, et neil oli õigus. Selle seaduse täitmise jälgimiseks mõeldakse seadusandjate poolt välja üha uusi ja uusi kontrollmehhanisme, mille täitmine veeretatakse ettevõtjate õlule. Iga ettevõtja tahaks tegutseda ärimaastikul, kus on võimalikult vähe piiravaid või administreerivaid akte ja ajalugu on näidanud, et tänu liberaalsele majanduspoliitikale on Eestis praeguseks Euroopa kõige madalamad kütusehinnad. Tahaks loota, et olukord ei muutu seeläbi, et ettevõtjate õlule pannakse nii tolli, politsei kui ka tarbijakaitse ülesanded. Seega oleks õige lahendus lõpetada kütuste erimärgistamine ning jätta riigi otsustada, kellele konkreetselt tehakse aktsiisimaksu soodustusi.

Lõpetuseks ka Vedelkütuse seadusest. Seadus on välja kuulutatud ja hakkab kehtima 01.07.2003. Õliühing on seaduseelnõu aruteludel osalenud korduvalt, mõningaid meie ettepanekuid on arvestatud, mõningaid mitte, kuid et vahetult enne seaduse jõustumist see asjaosalistele uudis on paneb lihtsalt mõtlema, et kas me mitte liiga ükskõikselt ei suhtu asjade käiku, mis otseselt mõjutavad ja suunavad meie igapäevast tööd.