Terve töötaja loob väärtust eelkõige tööandjale

1. juulil jõustus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ja tooteohutuse seaduse muutmise seadus, millega täpsustati mõningaid töötervishoiu ja tööohutuse tagamise nõudeid. Teemat on põhjalikult käsitlenud ka Äripäev ning loonud sellega soodsa pinnase edasiseks debatiks. Ajakirjanduses on korduvalt arutletud seadusest tuleneva äsja jõustunud töötajate tervisekontrolli korra üle ning nähtud selles pahatihti mingeid suuri koledaid muudatusi. Tegelikult on tööandjal olnud juba 2000. aastast alates kohustus korraldada tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist mõjutavad või võivad mõjutada töökeskkonna ohutegurid või töölaad. Kunagi pole aga üheski õigusaktis kirjas olnud nõuet viia kõigil töötajatel iga kolme aasta tagant läbi tervisekontrolli, kuna töötajate tervisekontrolli sisu ja sageduse määrab töötervishoiuarst. Korda me veel kord ? mingeid väga põhimõttelisi muudatusi asjakohane sotsiaalministeeriumi määrus kaasa ei too, täpsustatakse vaid seni kehtinud korda.

Teatavasti peab just tööandja tagama ohutud töötingimused ja töökorralduse, korraldama töötajate tervisekontrolli. See üldtunnustatud nõue tuleneb rahvusvahelisest tööõigusest, mitte ametnike suvast. Uuringud on näidanud, et tervisekontrolliga seotud suurimaks kuluks on tegelikult sellel alal tegemata jäänud töö. Mis tähendab, et tervisekontrolli korraldamiseks vajaliku aja leidmine on tööandja huvides. Kuigi tööandjad on mures, et Eesti riigis on vähe töötervishoiuarste (mis iseenesest on õige), nurisevad töötervishoiuarstid sama suure õigusega oma vähese tööga hõivatuse üle. On kostnud ettepanekuid, et kaasata tuleks ka perearstid. Paraku ei tasuks siinkohal unustada töötervishoiuarsti unikaalset seisundit, millesse kedagi teist ei saa asetada: töötervishoiuarst otsib seoseid ja interpreteerib tulemusi, pidades silmas nii töötaja terviseseisundit kui ka tema töötingimusi.

Nähtavasti ei tuleks rääkida perearsti võimalustest töötervishoiuarsti asendada, vaid hädavajadusest anda talle täiendavaid teadmisi ja oskusi töötervishoiu vallas. Koostöös Soome kolleegidega tegelemegi just praegu töötervishoiuteenustega hõlmatuse suurendamise ja nende kvaliteedi parandamisega. Loomulikult tuleb rõhutada ka iga töötaja isiklikku vastutust oma tervise eest. Ent mõelgem, kas töösfääris on töötajal alati võimalik ise teha valikuid ja võtta vastu otsuseid, mis mõjuvad ta tervisele kõige soodsamalt? Mõistagi mitte, olulisemad otsused teeb arusaadavalt tööandja. Ja just seepärast langeb talle ka tervislike ja ohutute töötingimuste tagamise kohustus.