ELi minnes tuleb üle elada üleminekuaeg

Senised euroväitlused kipuvad enamasti kirglikuks. Kuid kus möllavad kired, seal pole enam kohta vähegi asjalikumaks aruteluks. Ometi vajame just viimast kõigiti läbikaalutud otsuse langetamiseks.

Teatavasti kaasnevad iga muudatusega omad võitjad ja omad kaotajad. Ei ole mingit alust arvata, et antud juhul saaksid ümberkorraldused toimuda kuidagi teisiti. Küsimus on siis järelikult selles, milliseks kujuneb võitjate-kaotajate suhe.

Ühes asjas võiksime siiski olla ühel meelel: julgeoleku seisukohalt on liitumine kindlasti kasulik. Kuigi põhiliseks julgeoleku tagajaks jääb ikkagi NATO, ei ole siinses ajaloo tuulekojas ellujäämiseks ülearune ükski täiendav garantii.

Ülejäänud ELiga liitumise või väljajäämisega seonduvad asjaolud on hoopis vastuolulisemad. Hinnakujundajad näiteks on igal juhul varmad varitsema hetke, mil põhjenduste otsimine hindade kergitamiseks on hõlpsam kui rahulikumal ajal. Aga et aeg on juba praegu rahutu ja et ta peale eurohääletust veel rahutumaks läheb (vastastikused süüdistused olenemata hääletustulemusest), selles pole kahtlust. Siit kipub tulenema järeldus, et hinnatõus tuleb igal juhul - nii liitumise kui mitteliitumise korral. Kui palju on sellises hindade kerkimises nii ühel kui teisel juhul objektiivset paratamatust, seda me vaevalt kunagi teada saame.

Palgatase nihkub muidugi millalgi hindadele järele. Arvata võib, et ELis olles toimub see kiiremini, sest sealne meie hindadest oluliselt kõrgem palkade tase tirib meie palku enesega kaasa hindadest jõulisemalt.

Protsessi algfaasis on kaotajaid ilmselt rohkem kui võitjaid. Veel kord saavad räsida needsamad vähekindlustatud, kes juba eelmises siirdeperioodis (kapitalismile üleminek) seda tunda said. Valitsusel ei tundu ka olevat mingit tegevuskava selliste üleminekuvaevuste leevendamiseks.

Vähegi arvestatavat liitumisjärgset tööjõu äravoolu vast karta ei ole. Esiteks. Kes on minekut tõsiselt plaaninud, need on juba läinud. Teiseks. Meie kõrgharidussüsteem toodab endiselt valdavalt kontoripersonali, sealmail aga hinnatakse rohkem tegijaid (samale arusaamale jõudmine seisab meil siin alles ees).

Ent olulisim tahk ELi mineku-mittemineku dilemmas on ehk siiski milleski muus. Nimelt on Eesti enda nimele saanud mitmed rumalad rekordid: hukutava kiirusega kahanev rahvaarv, napp eluiga (eriti meestel), äärmuslik kihistumine (varanduslik, paikkondlik, hariduslik), narkosõltlaste arvu epideemiat ennustav kasv...

ELi seltskond vaatab sellist uustulnukat kindlasti kaastundliku huviga - mida tegite või tegemata jätsite, et niisugusesse seisundisse sattusite? Seda enam, et Eestit on neile siiamaani esitletud kui väikest, aga igapidi tubli riiki. Nüüd siis selgub neilegi, et saavutatu on tehtud euroopalikus mõistes mõeldamatult ränga hinnaga.

Loogiliseks tulemuseks on, et meie küllaltki metsik olustik hakkab ümbritseva ELi koosluse toel vähehaaval kultuuristuma. Selle nimel tasub nende hulka püüelda, kuigi tuleb üle elada järjekordne kujunemisperiood. Lõppude lõpuks võidavad sellest siiski enam-vähem kõik.