Pikaajaline garantii loob eksportijale eelise

Ekspordi olulisust silmas pidades on erinevad riigid selle edendamiseks välja mõelnud mitmesuguseid viise. Üks enamlevinumaid neist on eksporditehingutega kaasnevate krediidiriskide garanteerimine. Riiklikud ekspordigarantiid tulid laiemalt kasutusele peale I Maailmasõda, mil mitmed Euroopa riigid tunnetasid vajadust kaitsta ja suurendada oma valuutareserve ning tööhõivet. Peale sõda oli krediidirisk tõsine rahvusvahelist kaubandust takistav asjaolu ning riiklik sekkumine ekspordikrediitide kindlustamise näol tervitatav nähtus.

Aja möödudes kaubandus elavnes ning ka riiklike ekspordigarantiide maht kasvas, kuid pikapeale kujunes rahvusvahelise kaubanduse arendamise asemel üha enam eesmärgiks rahvuslike kaubandushuvide kaitsmine oma riigi ettevõtetele paremate konkurentsitingimuste pakkumise näol. Turutõrke vastasest vahendist sai eraturu arenedes turumoonutuse põhjustaja ning sisuliselt ekspordisubsiidium.

Alles 1980. aastate võlakriis ning riiklike ekspordikrediidi agentuuride (Export Credit Agency ehk ECA) tohutud kahjumid suutsid viia OECD riigid läbirääkimisteni, mille tulemusel jõuti kokkuleppeni kindlustada lühiajalisi ekspordikrediite vaid nendel turgudel, kus erasektor sellega piisavalt hakkama ei saa. Lisaks fikseeriti pikaajaliste krediitide garanteerimisel ühtsed põhitingimused ning miinimumhinnad, et luua erinevate riikide eksportijatele võrdsed konkurentsitingimused. Ekspordi subsideerimise vältimiseks kehtestati ekspordigarantiide isetasuvuse nõue, mis oli ka WTO poolse aktsepti tingimuseks.

Nimetatud kokkulepped puudutavad ka Eestit. Eesti liitumisel Euroopa Liiduga võib KredEx kui Eesti riiklik ekspordikrediidi agentuur väljastada lühiajalisi ekspordigarantiisid EL liikmesriikidesse ja teistesse kõrge sissetulekuga OECD liikmesriikidesse (nt USA ja Jaapan) vaid niikaua, kuni siinsele turule siseneb mõni rahvusvaheline krediidikindlustusfirma, kes on valmis selliseid riske kindlustama.

Kuna lühiajaliste ekspordikrediitide garanteerimise osas on varem või hiljem oodata tegevuse ülekandumist erasektorile, pöörab KredEx järjest rohkem tähelepanu neile valdkondadele, kus riiklikud ekspordigarantiid jäävad ka edaspidi vajalikuks, so krediidiriskide tagamisele vähemarenenud või poliitiliselt ebastabiilsematel turgudel (nt Venemaa), samuti investeeringugarantiidele ning pikaajalistele ekspordigarantiidele. Viimased nõuavad riskide kontsentreerituse ja raskestihinnatavuse tõttu spetsiifilist know-how'd, mida KredEx on saanud tänu koostööle Taani riikliku ekspordikrediidi agentuuri Eksport Kredit Fonden'iga.

Pikaajalised ekspordigarantiid (krediidiperioodiga üle ühe aasta) sobivad oma loomult eelkõige kapitalikaupade, nagu nt tööstuslike masinate ja seadmete müüjatele. Pikaajaliste garantiide mõte on võimaldada eksportijal (kes ei pea tingimata olema kauba tootja) pakkuda potentsiaalsele ostjale paremaid maksetingimusi. Maksetingimused on hinna ja kvaliteedi kõrval tõusmas järjest tähtsamaks teguriks, mis otsustab, kas ja kellega potentsiaalne ostja lepingu sõlmib.

Loomulikult ei tähenda pikaajalise krediidi pakkumine seda, et lepingu võitmise nimel tuleb eksportijal pärast kauba teelesaatmist aasta või paar raha laekumist oodata, kuna tehingusse kaasatakse ka pank, kes ostjat finantseerib. Pank maksab tehingu summa kõigepealt eksportijale välja ning ostja teeb omapoolsed maksed seejärel juba otse pangale.

Eksportöör võidab lepingu ning vabaneb ühtlasi krediidiriskist, ostja saab kauba eest maksmiseks soodsamad tingimused, pank teenib ostjale antud krediidi pealt intressi ning KredEx garanteerib pangale ostja maksejõulisust, võimaldades nii kogu tehingul toimuda.

Rahvusvahelises äris on selline KredExis alates selle aasta oktoobrist rakenduv pikaajaliste garantiide skeem tavaline nähtus. Edukad ettevõtted ei piirdu enam üksnes oma kauba pakkumisega, vaid aitavad ostjal selle eest tasumisega toime tulla. Piltlikult öeldes müüakse ostjale kaup koos selle ostmiseks vajaliku rahaga. Üha tiheneva konkurentsiga maailmas tasub ka Eesti ettevõtjatel selle üle mõelda.