Eesti firmad võtavad arvutitest viimast

2000. a järgset IT-mulli lõhkemist on tunda tänaseni. Ettevõtete äripool tõmmati rahast tühjaks - IT-inimesed ütlesid, et kui ettevõtte juhid ei otsusta investeerida, siis on kohe probleemid majas - firma jääb ajast maha ja on varsti ?surnud?. Paraku suri mõneks ajaks hoopis IT. Pika patsiga IT-meeste aeg, kes tegid hookus-pookust ja kulutasid palju ettevõtte raha, on Eesti äriilmas möödumas.

Järjest enam suunavad Eesti ettevõtete infotehnoloogia arengut äripoole esindajad. Firmajuhid on ennast IT-teenuste vajaduste ja võimalustega kurssi viinud ning oskavad otsustada ja osta. Varem vahetasid ettevõtted arvutipargi reeglina kolme aastaga välja. Täna ostetakse pigem võimsust ja garantiisid juurde ning püütakse nii riist- kui ka tarkvarast viimast välja meelitada - investeeringute tulusus püütakse viia maksimumini.

IT-firmade jaoks tähendab see, et klient tahab osta lahendusi. IT ei ole ettevõttes omaette eesmärk, vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. IT-lahendus on viis, kuidas ettevõte saavutab hallatava riski ja minimaalsete kulutustega seatud eesmärgi.

Riski haldamine on ettevõttele IT kohalt kõige keerulisem küsimus. Viimasel ajal oleme näinud mitmete Eesti suurettevõtete IT-probleeme, mis on tõusnud avalikkuse tähelepanu keskpunkti. 100 toimivust ei suuda garanteerida keegi.

99 toimivuse garantii tähendab tegelikult, et süsteem ei tööta (näiteks korraliste hoolduspauside ajal) aastas 3 päeva, 15 tundi ja 36 minutit. Selline töökindlus on paljude ettevõtete jaoks aga selgelt ebarahuldav tulemus. Klasterlahen-dus annab tulemuseks 99,9 toimivust, mis tähendab ikkagi aastas 8 tundi ja 45 minutit süsteemi kättesaadamatust.

Iga järgnev 9 pärast koma tähendab infotehnoloogia infrastruktuuri hinna vähemalt kahega korrutamist. Seega ei ole enamiku ettevõtete jaoks küsimus mitte selles, et kõiki riske maandada, vaid leida optimaalne lahendus, mis on sobiv just sellele konkreetsele ettevõttele.

Risk tuleb võtta, et vähendada kulusid, kuid see peab olema mõistlik, et klientidel ei tekiks soov vahetada teenusepakkujat, kui mobiiliga ei saa rääkida, või panka, kui poes kaardiga maksta ei saa. Eelnevast tulenevalt on ettevõtted hakanud rohkem mõtlema IT-teenuse sisseostmisele. Sisseostetud teenuse eelis on kompetentsus ja vastutuse delegeerimine. Teenust osutava firma suhtes ollakse alati nõudlikum kui oma töötajate suhtes. Arendustegevuse sisseostmine on komplitseeritum, kuna väliste jõudude kaasamine toob esimeses etapis kaasa lisavaeva partnerite kurssiviimisel. Projektide ulatuse määramine eriti projekti algfaasis on keeruline ja kulude kontrolli all hoidmine raske.

Hooldusteenuse puhul on lugu aga vastupidine. Näiteks IT-monitooringu puhul, mille eesmärk on ennetada probleemi, saab ettevõte operatiivselt teada võimalikest riketest. Eriti peavad monitooringuga online?is tegelema jaeklien-tidega suhtlevad ja suure vastutusega ettevõtted, nt transpordifirmad. Kuni 1000 erineva serveri tööd jõuab jälgida kaks inimest. Seega ei ole firmal mõistlik palgata oma IT-monitoorijat, pigem osta teenus firmast, kus monitooritakse paljusid ettevõtteid.

Lahenduste pakkumine tähendab ka nõu riistvara ja tarkvara soetamisel. Näiteks IBMil on ühtekokku 60 000 erinevat toodet, millest Eestis müüakse vaid sajandikku. Võimalusi on palju, aga tihti polegi nii kerge otsustada, mis on parim lahendus, kuna ressursid on piiratud. Ettevõtted, mille töötajate igapäevategevus eeldab keskmisest kõrgemat mobiilsust, kasutavad järjest enam sülearvuteid, mille puhul alginvesteering on võrreldes lauaarvutiga pisut suurem, kuid töötaja efektiivsusest saadav kasu korvab selle ruttu.

Trendiks on, et ettevõtted lähevad riistvara rentimise teed. Alates 20 masinast on riistvara kasulikum rentida kui osta. Välise teenusepakkuja kasutamise korral müüb osa ettevõtteid oma riistvara teenuse ostjale maha. Sellisel juhul ei pea teenuse osutaja muretsema arvutipargi töö korrasoleku järelevalve pärast, vaid annab vastutuse üle teenuse osutajale.