Keskmine palk on tööandjale kehvaks abimeheks

Osa firmajuhte mainib ajakirjanduses ja TVs ilmunud usutlustes, et nende firmas on töötajate keskmine palk kõrgem või madalam kogu riigi või piirkonna keskmisest. Samuti on keskmise palga kont hambus riigi tasandil mingeid kokkuleppeid tegevatel ametkondadel ja ühendustel. Siit võib-olla ongi tekkinud ühekülgne arusaam millegi võrdlemisest keskmisega.

Nii nagu ei sobi anda hinnangut väite ?haiglas viibivate patsientide keskmine kehatemperatuur on normaalne? põhjal, ei tohiks kinnistuda ka keskmise väärtuse külge.

Asjasse selguse toomiseks viitan siinkohal Fontese tehtavale iga-aastasele palgauuringule. Käesoleva aasta uuringu tulemuste põhjal selgus, et keskmist palka saab vaid viiendik töötajatest, umbes 27% töötajatest saab keskmisest kõrgemat palka ja keskmisest madalamat palka saavad pooled töötajad.

Keskmisena vaatlesime kuu kogupalga keskmist ja sellest kuni 15% kõrgemat või madalamat palka.

Sealjuures palkade vahemiku ülemise otsa palgad on üldiselt alumistest pisut üle nelja korra suuremad ning keskmisest pisut alla kahe korra suuremad.

Spekuleerides keskmise palga kasutamise üle riigi tasandil, võib tunduda, et näiteks Riigikogu liikmed on end pügada lasknud, kuna nende töötasu arvestamise aluseks võiks hoopiski kasutada riigi töötajaskonna palgaskaala ülemist otsa, korrutades seda neljaga. Kindlasti leiduks ka vastupidiseid argumente.

Selge on üks asi ? iga töö ehk ametikoha puhul oleks mõistlik vaadelda analoogsete tööde palku turul ja valida sealt sobiva taseme palk, mis väldiks juhuseid, et vale palga tõttu kaotatakse töötajaid olulistel ametikohtadel ning kulutatakse absoluutväärtuses suuri summasid lihtsamate ametikohtade töötajate ülemaksmisel, tagades neile üle ?keskmise? töötasu.

Sellest tulenevalt on tööandjal küllalt peamurdmist, missugustele ametikohtadele millise taseme (statistiku) palka maksta. Sealjuures peaks juht enda firma eelnevalt määratlema teiste ettevõtete suhtes, kuna palgatase sõltub lisaks töö sisule ja keerukusele ka ettevõtte tegevusalast, kapitali päritolust ja paraku isegi väikese Eesti puhul ka piirkonnast, kus töökohad asuvad.

Heaks abimeheks on sel puhul näiteks vastava tegevusala liidu sees korraldatavad palgaküsitlused, samuti täpsemate väljavõtete tellimine statistikaametist ja turu-uuringufirmadelt. Võrdsuse asemel on mõistlikum lähtuda tegelikkuses turul esinevatest proportsioonidest.