Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

See meie kiivas maailm

Enn Soosaar 19. jaanuar 2004, 00:00

President George W. Bushil jutt jookseb ja kõned, mida ta peab, on kõrge professionaalse pädevusega ette valmistatud. Aga mees ei ärata usaldust. Ma ei saa tõsiselt võtta ta lubadust terrorism maailmast kaotada. ?Ameeriklased ei puhka enne, kui terrorism on lõplikult võidetud.? Säärane võit, kui see võimalik oleks, eeldaks inimkonna umbes samasugust kastreerimist, millega meid hirmutavad või mille eest hoiatavad antiutoopiad. Hälbelisi isendeid on meie hulgas olnud sest ajast peale, kui planeedile Maa ilmus inimene. Me saame neid mingil määral isoleerida, nende tegevust mõnevõrra tõkestada. Aga terrorismi nagu hullumeelsustki ei saa keegi likvideerida. Ülemäärane tähelepanu aktiviseerib vägivalda. Nii suurel hulgal enesetaputerroriste nagu viimasel kümnel aastal pole meie liik varem tekitanud.

Ja üksnes skepsisega saan suhtuda ameeriklaste innukusse külvata demokraatiaseemneid relvade abil. Kui need idanema hakkavadki, ei anna nad paraku loodetud saaki, sest terad langevad harimata pinnale. Afganistani ja Iraagi probleem ei lõppenud türanlikest klikkidest lahtisaamisega. Kuidas edasi, on küsimus, millele puudub vastus nii vabastatutel kui vabastajatel. Mõnikord tundub mulle, et too nõunike-otsustajate sisering, kes määrab Washingtoni praeguse välispoliitika samme, mõistab inimest ja inimeste tehtud maailma üksnes neile ja nendesugustele arusaadavates kategooriates. Kodukootus võidutseb. Maailma käsitatakse must-valgena. Seda tuleb karmi käega paremaks teha, et must vaoks ja valge tõuseks.

Teisalt usun ma mõistvat dilemmat, mille ees Ameerika Ühendriigid praegu seisavad. Kunagi varem ajaloos ei ole ükski riik olnud majanduslikult ja sõjaliselt võimsuselt kõikidest teistest nii üle kui USA täna. Jänkid saavad kulutada ? ja kulutavadki ? oma militaarse võimekuse tagamiseks summa, mis on suurem kui järgmise tosina (suur)riigi vastavad rahaeraldised ühtekokku. Esitagem kiuslik küsimus. Kuidas käituksid Venemaa, Hiina ja kas või Araabia maade liidrid, kui nende majandus ja sõdimisvõime ületaksid iga lähemat-kaugemat naabrit mitu-mitu korda? Euroopa minevikust teame, et juba tühinegi sõjaline ülekaal ahvatles tugevama nõrgemat anastama. Ei puhkenud Teine maailmasõda väikeste roheliste meeste intriigide tagajärjel, vaid Berliinis, Roomas, Tokyos, ka Moskvas võimule tõusnud konkreetsete isikute otsustel.

Silmapiiril ei ähvarda Kolmas maailmasõda. Otse vastupidi. Tänu tõsiasjale, et meie liigikaaslaste loodud sõjariistadest ja militaarsest oskusteabest on valdav osa pärast külma sõja lõppu koondunud ameeriklaste kätte, võime kindlad olla, et meid ei ohusta suurkatastroof. Samas nähkem seda inimlikku probleemi, mis ilmselgelt mõjutab Washingtoni käitumist. Kiusatus üleolekut ära kasutada on suur. Ei, see ei väljendu sepitsuses maailm ümber jagada või oma pilli järgi tantsima panna. Nii süüdistav kui keegi USA ettevõtmiste suhtes ka on, ei tohi ta unustada, et ameeriklastel on seljataga 200 aastat demokraatlikku riigikorraldust. Ja see töötab ? istugu Valges Majas kes tahes.

Kiusatus on teistsugune. Maailm vajab remonti, ja kuna usutakse, et omatakse vajalikke vahendeid ümberkorralduseks, on raske jääda sekkumata. Vabariiklaste fundamentalistliku tiiva messianismi õhutab tagant kartus, et kui avanenud võimalused jäetakse kasutamata, heidavad järeltulijad tegematajätmisi ette. Mõte ei ole laita, aga tulemus on niru. Väljapakutud põhjendused Iraagi sõjakäigu alustamiseks osutusid mannetuks, et mitte öelda vääraks, ja nagu on nüüd selgunud, puudus osalistel adekvaatne nägemus, mis hakkab toimuma pärast türanni kukutamist või mida teha oma võiduga võõras varemetes riigis.

Bushi rabe robustsus ärritab paljusid. Paistab, et Clinton suutis ameeriklasi peibutavat hegemooniat arukamalt ohjata. Ent probleem on kõigest hoolimata olemas ja märgid näitavad, et lähiaastakümnetel tuleb inimkonnal korduvalt otsida vastust küsimusele, mida teha suurushullustust põdeva diktaatoriga, kel käed küünarnukkideni verised? Kas lasta tal koduseid tapatalguid jätkata ? ikkagi suveräänne riik, ÜRO liikmesmaa ? või otsustada kiire vägivaldse vahelesegamise kasuks, et kahjutuli ei leviks ja hoiatus teistele hirmuvalitsejatele oleks mõtlemapanevalt tõkestav?

Mulle ei meeldi paljud asjad sessinatses vastuolulises, jõhkras ja meeletus maailmas. Aga see, et ajalugu oma järjekordses vingerpussis mängis sõjalise ülemvõimu just ameeriklaste ? ja mitte kellegi teise ? kätte, annab mulle tulevikuks pigem julgustust, kui tekitab hirmu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing