Milline on elektrienergia õiglane hind Eestis?

Kes kujutaks ette elu ilma elektrita: et pistikupesast ei saaks elektrivoolu tarbida. Ilma elektrita ei tööta valgustus, küte, ventilatsioon; ei valmi toit, ei liigu transport, ei parane haiged. Kogu maailm ripub tegelikult õhkõrna õlekõrre ehk elektrienergia saadavuse küljes. Kuidas me oskame niisuguse väärtuse olemasoluta hakkama saada? Ilmselt ei oskagi.

Elektrienergia varustuskindlus on valdkond, mis ei saa toimida riski piiril. Viimase aja ulatuslikud katkestused Ameerikas, Itaalias, Rootsis, Soomes näitavad tegelikult inimeste ja otsustajate suhtumist elektri saadavusse kui millessegi igapäevasesse, nagu hingatava õhu olemasolusse.

Elektrisüsteem on niivõrd keeruline, et ilma seda hästi tundmata, hooldamata ja arendamata võib kogu tänapäeva kindlustatud elukeskkond lihtsalt kokku kukkuda. Ootan ise elektriinsenerina ning ettevõtte juhina elektrivõrgult järgmist:

- elektrienergia tarbimiskindluse säilimist;- abi saamist katkestuse korral;- piisava tarbimisvõimsuse olemasolu vastavalt minu elustandardile või ettevõtte vajadustele;- uutele elektrivõrkudega liitujatele lihtsa liitumisvõimaluse loomist;- elektrivõrguobjektide keskkonnamõju minimeerimist (ohutus nii inimesele kui ka loodusele).

Elektrivõrguettevõte saab harilikult üldsuse tähelepanu osaliseks kahel juhul: kui tarbijal on elektrikatkestus või kui elektrienergia hinda plaanitakse tõsta. Viimasel ajal ongi meedia korduvalt kajastanud Eesti üldsuse reageeringut Eesti Energia (EE) poolse elektrienergia hinna tõusu hoiatuse suhtes. Tõusu vajadust toetav argument on (diskussioonis toodud) suur elektrivõrkudesse investeerimise vajadus, vastuargument aga EE suur kasum.

Mul ei ole korrektne kommenteerida EE-le kehtestatud kasuminõuet. EE kui äriettevõte on kohustatud oma omanikule (Eesti riigile) kasumit tooma. Selleks on ettevõttele määratud nõukogu, kelle ülesanne on juhatust ?piitsutada? head tulemust andma ning riigi poolt seatud eesmärke täitma. Ei tohi unustada, et EE eksisteerib ärimaailmas, kus talle laenu antakse ning sõlmitakse lepinguid lähtuvalt ettevõtte elujõulisusest.

Paljud meie seast on kogenud, et laenu võtmiseks pead olema hea sissetulekuga, perspektiivikas, kindlustunnet äratav ehk rikas. Kui halvendada EE edukust, muutuvad ilmselt ka kõik EE poolt tema eksisteerimiseks sõlmitavate lepingute tingimused, mis omakorda viib samuti elektri hinna tõusuni.

Eesti elektrivõrkude tänane tehniline seisukord on viie palli skaalal rahuldav. Eestis on alajaamu üle 17 000 ja elektriliine 60 000 km, mille kaudu me kõik elektrit tarbime. Eesti iseseisvuse ajal rekonstrueeritud või uusehitatud suuremaid objekte on umbes 140. Samas ei tohi unustada, et viimased tõsisemad investeeringud elektrivõrkudesse tehti eelmise sajandi 80ndate esimeses pooles.

Arvestades, et tol ajal kasutatud seadmete arvestuslikuks elueaks on umbes 25 aastat, võib järeldada, et tänaseks on elektrivõrk (nii liinid kui ka alajaamad) suures mahus amortiseerunud. Iga aasta investeeritakse nende töövõime säilitamisse ligi miljard krooni. Kolossaalne summa? Investeerimist tingib ka elektrivõrgu ümberkorraldamise vajadus ? on ju mitmedki endised suurtarbijad oma tegevuse lõpetanud ning uutes kohtades tekkinud uued suurtarbijad.

Samas võin julgelt deklareerida, et keskmise elektrivõrguobjekti uuendamise investeeringu maksumus on 20?30 miljonit krooni. Niisuguseid objekte ehitatakse-rekonstrueeritakse ühe aasta jooksul keskmiselt 10. Sellise investeerimise kiiruse juures jõutakse kogu Eesti elektrivõrgule ring peale teha 20?30 aasta jooksul, seega tuleks kohe alustada täna ehitatud-rekonstrueeritud objektide uuendamisega. Minule teeb muret, kas niisugune kiirus on piisav, et tagada elektrisüsteemi pikaajaline töökindlus? Ilmselt mitte. Kas niisuguseid investeeringuid saab teha ilma laenurahata, ettevõtte oma rahavoogude arvel? Ilmselt samuti mitte.

Missugune on seejuures õiglane hind nende ootuste täitumise eest, kui me soovime elada vabas Eestis? Mina ei suuda sellele vastata, sest võrreldes hindu meil ja mujal maailmas peab arvesse võtma konkreetse elektrivõrgu geograafilist paiknemist, ühendusi naaberelektrivõrkudega, elektrivõrgu iga, varem tehtud investeeringute suurust, kliimat, riigi poliitikat jms. Seega ei jää mul muud üle kui usaldada lõplik hinnang ekspertidele, EE juhatusele ning Eesti elektrituru üle järelevalvet teostavale energiaturu inspektsioonile. Igasugune muu seisukoht osutuks lihtsalt demagoogiaks, mis võib-olla sobib poliitikutele, aga kindlasti mitte elektriinsenerile.

Autor: Bo Henriksson