Tuumarelvastumise uks on uuesti avatud

USA valitsuse uus rõhuasetus tuumarelvade kasutamisele ei ole väärilise tähelepanu osaliseks saanud. Sellest on kahju. Kui Põhja-Korea ja Iraani ambitsioonid on varjamatud ja Lõuna-Aasias toimub tuumrelvastumises võidujooks, peab USA olema juhtivaks jõuks nii sõnas kui teos. Selle asemel tundub Bushi administratsioon toimivat vastupidi: paljud USA juhtkonna tegevused ja suurem osa valitsuse retoorikast võivad tuumaähvardust suurendada.

Bushi administratsiooni ülevaade seisukohtadest tuumarelvade osas 2002. a jaanuaris andis märku suuremast muutusest USA tuumapoliitikas, mis integreerib tuumarelvad tavaliste ründevahenditega ja ähmastab piirid tavarelvastuse ja tuumarelvade vahel. Ülevaade määras ka kindlaks stsenaariumid, kus USA võib tuumarelvi esimesena kasutada isegi nende riikide vastu, mis ise tuumarelva ei oma. USA-l ei ole kunagi olnud poliitikat, mis välistaks esimesena ründamise.

Küsisin USA Senati energia- ja loodusressursside komisjoni energiaministrilt Spencer Ab-rahamilt, kelle ministeerium vaatab üle USA tuumarelvade teadus- ja arendustööd, kas Bushi administratsioon soovib välja töötada uusi tuumarelvi. Abraham ütles, et see ei ole nii ja tema ministeerium uurib üksnes olemasolevate relvade täiustamise võimalusi. Ometi pole kahtlust, et Bushi administratsioon hakkab uusi tuumarelvi välja töötama. Bushi administratsiooni poolt tagant tõugatuna kinnitas USA Kongress 21 mln dollari eraldamise tuumarelvade teadus- ja arendustööks.

Väitlesin ja hääletasin nende uute tuumaalgatuste vastu USA Senatis. Tuumarelvastumise uks on ilmselgelt uuesti avatud. See lähenemisviis ei ole USA riiklikes huvides ega kooskõlas Ameerika traditsioonide ja väärtustega. Tuumarelva esimesena kasutamine USA poolt peaks olema ennekuulmatu ja tuumarelvadeta rünnakule tuumarelvadega vastamine rikub nii lihtsalt sõjapidamise kui USA militaartraditsiooni keskseid tõekspidamisi.

Ma arvan, et USA peab tuumapiirangutele kehtestama väga kõrged rahvusvahelised standardid. Kui Ameerika seda ei tee, võib see väga tõenäoliselt julgustada teisi välja töötama omaenda standardeid ja omaenda tuumaarsenale. See tundubki toimuvat. Nii India kui Pakistan on tuumariigid ja nendevahelise verise sõjapidamise ajalugu on Lõuna-Aasiale peamine ja jätkuv oht. Kui üks neist riikidest haakub mõtteviisiga, mis Bushi administratsiooni uues tuumapoliitikas sisaldub, on mõlemal piisavalt põhjust tuumarelvi veel enam oma plaanidesse integreerida.

Ajal, mil USA häbimärgistab teatud riike ?kurjadena?, osaliselt tuginedes nende püüdlustele omada tuuma- ja massihävitusrelvi, peab see olema eriti hoolikas omaenda valikute ja võimaluste kaalumise suhtes. Kui USA ei ole ettevaatlik, võib selle enda uus positsioon tuumarelvade osas nende vohamist provotseerida, selle asemel et seda ennetada.

Autor: Dianne Feinstein