Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rahvastikku toodetakse juurde väljaspool linna

Aare Kirna 27. jaanuar 2004, 00:00

Iseenesest väga tore, et Eesti riik on iibe tõstmise lõpuks ometi tõsiselt ette võtnud. Pelgalt tittedele pealemaksmisest jääb aga paraku väheks, hoolitseda tuleks ka keskkonna eest, millesse tulevased riigikodanikud sündima peaksid. Kui Eesti laseb oma regioonidel jätkuvalt rahvast tühjaks joosta, kujuneb ka iibe tõstmine tunduvalt vaevalisemaks ja kulukamaks.

Linn pole see koht, kus toimuks rahvastiku taastootmine. Seda lihtsat tõde teati juba mitusada aastat tagasi, muuhulgas näiteks ka keskaegses Tallinnas. Viimase raad tülitses alailma kohaliku rüütelkonnaga, põhjuseks linna pagenud talupojad, keda linn kuidagi mõisnikele välja anda ei tahtnud. Ei maksa arvata, et tegemist oli võitlusega kodanikuõiguste ja ?vabaduste eest keskaegses versioonis ? linnaisad teadsid väga hästi, et kui talupojad väljaandmise kartuses enam linna pageda ei julge, jääb see varsti ilma tööjõu ja hiljem koguni elaniketa.

Keskaegse linna elanikkonna loomuliku kahanemise põhjused olid lihtsad: viletsad sanitaartingimused ja palju elanikke koos olid tõbedele ideaalseks kasvupinnaseks. Kuid ega ainult pisikud linnaelanike arvu kontrolli all hoidnud. Linnas tähendab iga juurdetulnud suu vajadust rohkem raha teenida, et osta toitu, riiet, elamispinda ja muud. Kui linnas viis iga lisandunud laps pere elatustaset allapoole, siis maal, vastupidi, kujutas iga juurdetulnud laps endast lisatööjõudu, paremat elujärge ja kindlust vanaduspäevade ees. Ka siis, kui puudusid vahendid titesaamise vältimiseks, kasvasid linnalapsed maalastega võrreldes sootuks kehvemates tingimustes ning nende võimalused surra enne järglaste soetamist olid suuremad.

Agraarühiskonda, paraku, meil enam eriti ei ole ning pole ka ette näha, et lähemal ajal juurde tulemas oleks. Sellegipoolest on maal jätkuvalt rohkem ruumi, vähem stressi ja üldse tervislikumad elutingimused. Toiduaineid, riideid ja muud tarbekaupa maarahvas küll enam naturaalmajanduseks piisaval hulgal ei tooda, kuid sotsiaalne surve näiteks luksuskaupade peale raha kulutada on mõõtmatult väiksem. Rääkimata elamispinnast, mille hinda ei anna suuremate linnade omaga võrreldagi. Kuhu otsustab tänapäeva naine tõenäolisemalt lapse sünnitada, kas kahetoalisse mitmetuhandeliste liisingumaksetega koormatud linnakorterisse või oma pere jõududega üleskõpitsetud eestiaegsesse taluhäärberisse, mille vesi tuleb oma kaevust ja küttepuud oma metsast? Kui transport, side ja elektrivarustus funktsioneeriksid korralikult ning läheduses leiduks niigipalju tööd, et lastekarja koolitamiseks raha teenida, võiksid linnad oma suu odavast tööjõust puhtaks pühkida.

Ent mida saaks riik ette võtta, et rahvas perifeeriast keskusse ei trügiks, vaid kohapeal lapsi sünnitaks? Kõige kindlam ja meeldivam võimalus oleks muidugi leida inimestele huvitavat ja kasulikku tegevust seal, kus nad elavad, et nad ei peaks tööd ja meelelahutust mujalt otsima minema. Kuid mil viisil seda teha, kui seesama riik nimetab konkreetse ja sihikindla majanduspoliitika puudumist liberaalseks turumajanduseks ega soovi endale võtta mingit vastutust kodumaise tööstuse ja põllumajanduse ülesehitamise eest? Vähemalt infrastruktuuri osas peaks riigil siiski veidi sõnaõigust säilinud olema. Kasvõi selleks, et naftatsisternide vahele veel mõned reisirongid suruda. Olete proovinud lapsepägalikuga kolm tundi bussis sõita? Ja pärast leidnud, et mõni buss võiks juures olla?

Teine ja pealtnäha lihtsam võimalus oleks näidata üles riigipoolset head eeskuju. Näiteks ei tee riik mingit saladust sellest, et niiöelda keskaparaadis saab ametnik sama töö eest rohkem palka kui tema ametivend perifeerias. Loogiline, et riigi leival olijad Tallinnasse pürgivad ? kes siis ikka raha peale vihane on. Ja eks karjäärivõimalusedki ole pealinnas paremad, seltskond peenem ning suurlinnaelu prestiižikam. Mine tea, kas ametnikkonna tsentraliseerumine ongi niiväga ülevaltpoolt tulev initsiatiiv.

Eks oma mõju regioonide laostumisele avalda ka nn hiiliv haldusreform ? oma asutusi algul regionaalsetesse keskustesse, hiljem Tallinna koondades annab riik ettevõtjaile ja investoreile selge sõnumi, et peab väljapoole paari-kolme suuremat linna jäävat piirkonda perspektiivituks. Miks peaks näiteks kommertspank omama arenenumat regionaalset struktuuri kui Eesti riik? Miks peaks mõni kõrgtehnoloogiafirma tahtma kolida oma laborid ruumidesse, kust riigiettevõtte regionaalne osakond on just pealinna suunas jalga lasknud? Keda peaksid rahatuusad siis veel usaldama kui mitte Eesti riiki, mille krediidireiting on A-?

Loomulikult ei hakka nad oma nina väljapoole Tallinna toppima. Kui just riik oma senises poliitikas kannapööret ei tee ega tegudega välja ei näita, et väljaspool pealinna paiknev kaks kolmandikku elanikkonnast, kolm neljandikku eestlastest ning 99,7% territooriumist samuti arendamist vajab. Sellel oleks lisaks julgeoleku- ja majanduspoliitilisele kasule väga suured eelised ka iibepoliitika osas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:08
Otsi:

Ava täpsem otsing