Teisipäev 17. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Vahetu ja askeetlik Urmo Raus

Tiina Kolk 30. jaanuar 2004, 00:00

Nimelt siis, kui kultuuriministeeriumi ekspertkomisjoni otsusel lõpetati väidetava ebasobivuse tõttu varem suure vaimustusega heaks kiidetud Tartu Jaani kiriku akende vitraažiprojekt. Praegu eksponeerib kunstnik seda törahvusvahelises vitraažikeskuses Chartres?s.

Prantsusmaal, õieti Pariisis kasvas Urmo Raus kunstnikuks. 1991. aastal, pärast Eesti Kunstiakadeemias maalierialal teise kursuse lõpetamist suundus noormees Pariisi vitraažikunsti õma. Stuudiumi Ecole Nationale Superieure des Beaux Artsis lõas ta cum laude 1996. aastal ning sellest ajast peale on ta vabakunstnikuna tönud Pariisi, Barcelona, Haagi ateljeedes ning vahel ka Eestis (Viljandis ja Tallinnas).

?Ma olen väga nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes, ma ei tööta kunagi mahule, vaid tulemusele,? räägib Urmo Raus. Kui ta eksperimenteerijana avastabki uue maalitehnilise nipi, ei vorbi ta vaimustuses järjest 25 ühesugust pilti. ?Tahan ikkagi, et iga teos oleks sündmus, et igaühel oleks omaette väärtus. Hea maal võib olla ühe hingetõmbega tehtud, paari-kolme tunniga, ent ?sünni? eelhäälestus ja mõttetegevus võivad vahel võtta nädala või kaks. Minu jaoks hea maal on see, mille tehnikat ei taju. Sest tehnika ei ole enam esmane,? selgitab kunstnik, kes tihti on oma loomeprotsessis üle pea värvide ja materjalidega koos.

Ta ei maali oma pilte, valge kittel seljas, palett käes, molbertile ja raamile kinnitatud lõuendeile, tema lõuendid on seina küljes. ?Prantsusmaal hakkasin esialgu maalima üldse ilma värvideta, monokroomseid valgeid ja halle pindu, sest ma üritasin oma mälu puhastada nendest ?rasvastest? Vene tuubivärvidest, millega me EKAs pidime töötama. Et nüüd olen uuesti jõudnud värvide ja teatud kujundite juurde, tähendab, et olen kõigest eelnevast puhas, olen uuesti konstrueerinud kogu oma meetodi läbi erinevate protsesside. Mingil ajal tegin kulunud lõuendeid ? tegelikult töötades kujunditega, puhastasin maali kujunditest ja järele jäi lihtsalt radiogramm,? selgitab Urmo Raus. Värvidega on sama. Ta on üritanud endale uuesti värvikäsitlust defineerida ning ajulageda värvide loopimise asemel teeb ta seda mõtestatult. Tema maal, mis vahepeal jõudis surnud punkti, on nüüd uuesti sündinud, justkui lademete või kihistustena ilmunud.

Raus kasutab maalimisel palju vett ja voolavaid materjale, ise värvimuldadest segatud liim- ja akrüülvärve, mis tungivad läbi lõuendi pinna ja tihtilugu on see, mis ilmub pildi tagusele, hulga huvitavam kui ?õige? pool. Ta keerab töötades tihti oma lõuendeid ümber, teistpidi. Kunstihoone-näitusel eksponeeris ta mitme lõuendi tagumist külge. ?Need maalid on kui ilmutised ? neis on minu jaoks kirjas teatud mõttes ühe maalikunsti ajastu lõpp ja teise algus,? möönab Raus.

Üllataval kombel on tema töödele olnud kõige soojem vastuvõtt Hispaanias, sealsele kunstipublikule meeldib Urmo Rausi materjalikäsitlus. Ka Prantsusmaal on inimesed samal lainel, töötavad analoogsete põhimõtete ja vahenditega, neile on see arusaadav keel.

?Kunst on visuaalne nauding. Kui sa oskad vaadata, siis näed. Keegi võib ju kõrval seletada, aga kui oled ?pime?, siis põgus seletamine nägijaks ei tee,? on Urmo Raus veendunud.

?Tippkultuur väärtustab ju tegelikult majanduse, riigi reitingu. Meie põhjanaabrite juures on näha, kuhu on Soome jõudnud 50 aastaga, mahutades tohutud summad haridusse, teadusse ja kultuuri. Näiteid võib tuua Alvar Aaltost kuni Aki Kaurismäeni. Miks iga ?veitsis tehtud asi on nii hinnas ? sest see riik on koteeritud eriti kalli, arenenud riigina. Prantsusmaa imago maailmas on loonud kunst, mood, film jm kultuurivaldkonnad ning seda ekspluateerib kogu riigi majandus,? leiab Urmo Raus. Kunstnik on mures, et Eestis ei ole sellest veel aru saadud ? kui suretame välja kultuuri ja kunsti, siis sureb lõpuks siin ka atraktiivne majanduskeskkond. Ühiskonna arengul on teatud etapid. Kõige kõrgem tarbimisväärtus ühiskonnas on tippkultuuril ? kui on olemas auto, maja, siis hakatakse ostma skulptuure ja maale ning tellima endale koju kontserte

Mis on eesti kultuuris oluline? ?Eestis on ka eriline, geniaalne ja maailmatasemel lastekirjandus. Eno Raud, Ellen Niit ja kogu nende põlvkond, tänu kellele on üldse nõukogudeaegsetel inimestel eetika, arusaamad, normaalne maailmapilt. Need kirjanikud on oma töö teinud, kuid neid pole tänatud,? sõnab Raus ning võrdleb sportlastele jagatud kopsakaid preemiaid kirjanikele, kunstnikele ja muusikutele antava suurima, 300 000kroonise elutööpreemiaga, mida jagatakse Jaan Krossi mõõtu meestele. ?Sport on nii ajaline asi, ta ei muuda midagi. Läänes on sport äri. Meedia ja meelelahutus, selle maksab kinni erakapital ? pangad, õlletehased jms. Eestis on sama, miks peab kultuuriministeerium seda tegema?? küsib ta.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing