Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas põllumajandusse tasub investeerida?
Eelmise kümnendi keskel viskasid põllumehed enese üle nalja: ?Praegu tegeleb põllumajandusega ainult fanaatik või idioot. Vast mina ei kuulu viimaste hulka!? Seni pole korralik töö põllumajanduses õiglaselt tasustatud.
Osa tegutsevaid põllumehi on olnud sunnitud oma ettevõtte või osa sellest maha müüma. Ostjad on üha sagedamini mõne muu äriga tegelejad - farme on üles ostnud töötleva tööstuse ettevõtted, jõusöödatehased ja teised, kel on raha ja lootus põllumajanduse olukorra paranemisele Euroopa Liidus (EL).
Palju on neidki, kes pole soostunud müüma ja on tapnud enda ja töötajate tervist vanade masinatega ning kõhu kõrvalt viinud tootmise vastavusse uute nõuetega, kasutades sageli teist vara - metsa. On küll käputäis väga edukaid põllumajandusettevõtjaid, kel oli hea äriidee, kes sattusid olema õigel ajal õiges kohas, kelle ettevõte paikneb soodsas kohas ja kes ise on jõulised juhid. Paraku ei püsi põllumajandus jätkusuutlikuna paarikümnel ettevõttel.
Tõsise Eesti põllumehe hingelaad ei luba müüa oma maad ega tootmist, veel vähem võõramaalasele. Seda tehakse vaid viimases hädas. On ju maa enam kui lihtsalt ?kapital?, mis linlasist teoreetikute järgi on vabalt vahetatav ja müüdav. Maainimese jaoks on Eesti muld ja põllud iseseisvuse sümbol, nagu riigi üks tunnuseid on territoorium.
Kas Eesti põllumajandustootmised võivad ELis hinda minna? Eestis on põllumajandusel arenguvõimalusi: on maaressurssi, töökad ja oskuslikud inimesed, niiskusega enamasti probleeme pole. Aga arenguks peavad tingimused olema võrdsed. Senine turukorraldus lasi tuua sisse mujal doteeritud kaupu. Võitis käputäis kaupmehi, aga oma toidutootmine kurnati vahenditest tühjaks.
ELiga liitudes hakkab kehtima ühine põllumajanduspoliitika, kuid esialgu kehvemate tingimustega kui senistes liikmesriikides. Vaatamata sellele kasvab huvi osta Eesti põllumajandusettevõtteid ja maad, sest siin on maa odav. Mujal naljalt keegi maad ei müü. Siin on võimalik leida kohalikke farmereid sulaseks. Jagub veel ka vaba kvooti piima tootmiseks. Nii et vahendite olemasolu korral on põllumajandus Eestis EL tingimustes perspektiivne ettevõtmine. Sama kehtib toidutööstuste kohta, kus koos ettevõttega müüakse ka turgusid, st toimub tegelik turgude jaotamine või ümberjaotamine.
Kas välisinvesteeringud päästavad meid või tuleb neid karta, oleneb sellest, kas tegu on rahasüstiga ettevõttesse või müüakse maa ja tootmine maha. Eestis on 90 protsendil juhtudest tegu teise variandiga. Sisuliselt müüakse maha omandiõigus maale ja otsustusõigus ettevõttes ning parimal juhul saadakse palgalise töötaja koht. Jah, loomulikult tuuakse välisraha eest uusi masinaid ja tehnoloogiaid, aga sageli ei ole need meie tingimustele sobivad. Väike arv välisomanduses ettevõtteid on meile hea: on, kus mõõtu võtta ja õppida. Nii uusi masinaid ja tehnoloogiaid kui seda, kuidas Eesti oludes põllumajanduses asju ajada ei tohiks.
Põllumajandusettevõtete müügil välismaalastele on probleem ka ettevõtete orienteerimine ainult kasumile. Kohalik maaharija teab, et mulda ja loodust kasutavad ka tema lapsed ja lapselapsed.
Puhas vesi ja linnulaul pole aga harva siia jõudva paruni mure. Kauge omaniku jaoks on väärtus üksnes kasum. Ja varsti läheb kogu teenitud raha Eestist ja järelikult ka meie majandusest välja. On küll ka erandeid, kus hääbunud piirkonnas on välismaise rahaga maa taas üles haritud ja kohalikud põllumajandusettevõtetes tööd saanud.
Enamik neist farmidest töötab kahjumiga, lootuses EL tingimustes normaalset kasumit teenima hakata või leida uus ostja, kes korvaks neile senise kahju.
Põllumehed on optimistid, kes ütlevad, et ega kehvemaks minna ei saa. Pudrumäed ja piimajõed EList siiski ei tule. Suuremad toetused kompenseerivad ehk kütuse ja teiste sisendite hindade hüppelise tõusu.
On täita hulk kohustusi, mida kohalikud ametnikud on ?euronõuete? nime all seadnud karmimaks senistest liikmesriikidest. Toodete hinnad küll stabiliseeruvad, aga tiheneb konkurents ettevõtete vahel. Ebavõrdsus on sisse kirjutatud juba liitumislepingusse ELiga.
Autor: Olav Kreen