Vann tühjaks nii pesuveest kui lapsest

Eestis on palju rahulolematuid. Kui palju on rahulolematuid Lätis ja Poolas või Ukrainas ja Gruusias, ma ei tea. Aga suure jao eestlaste seas on maad võtnud veendumus, et võimulolijad on neid, heauskseid, tüssanud ja see Eesti riik, mis meil käes, on valesti kokku pandud ega suuda olla kodumaa neile, kes kodumaad vajavad.

Kui olukord on hulluks aetud, siis on keegi selle põhjustanud. Meie süüdlased on teada. Vastutustundetud isikud on kaksteist aastat järjest langetanud vastutustundetuid otsuseid. Selle asemel, et kohe leida üles kitsas värav ning kõndida ahtakest teed mööda üleüldisse õitsengusse, eelistati laia väravat ja avarat hukatuseteed. Lambanahas kiskjaid hunte, kes välja ilmusid, ei mõistetud minema peletada.

Niisiis küsimus: kes on olnud need valitsejad, kelle väärotsused on riigi kuristikku viinud? Nagu kinnitab üks möödunud nädalal laia tähelepanu pälvinud proklamatsioon, on Eestis asutud riiki lammutama ja käib juba pikemat aega kõige selle nullimine, mis töötav rahvas on saavutanud viimase poolteise sajandiga.

Riigikogu 1992. a valimiste järel pääses kaheks ja pooleks aastaks pukki kirju koalitsioon, millest hiljem, mitme kokku- ja lahkuistumise järel kujunesid Isamaaliit, Mõõdukad (nüüdsed sotsiaaldemokraadid) ja Reformierakond. 1995 sai neljaks aastaks ohjad enda kätte veel amorfsem seltskond, kes nimetas ennast KMÜks (Koonderakond ja Maarahva Ühendus). Algul valitsesid nad koos Keskerakonnaga, seejärel Reformierakonnaga ja viimased kaks aastat üksi. KMÜ päranditombust võttis suurima osa endale Rahvaliit, üleminekuid oli ka teistesse parteidesse. 1999 andis võimumandaadi kolmikliidule, mille moodustasid rahvapartei ehk konservatiivid, liberaalid ja sotsiaaldemokraadid. Nad pidasid vastu vähem kui kolm aastat. Uue valitsuse pani kokku Keskerakond koos Reformierakonnaga. 2003. a valimised lõid kaardipaki taas segi. Loodud koalitsioon on riigitüüri hoidnud kümme kuud ja jõudnud selle aja jooksul mitu korda kakelda, isegi valitsuskriisi korraldada. Kujutada neid ette põhimõtteid või ideoloogiat jagavate ühte jalga astujatena on absurd.

Riigikogus esindatud erakondadest on kõik peale verivärske Res Publica kandnud vähemalt kahel eri korral valitsusvastutust. Kas tõesti arvavad mõned meie hulgast, et kui otsustama oleksid pääsenud kuningriiklased, Toomepuu jüngrid, kohalikud venelased ja tööpartei ekskommunistid, oleksime oma riigiga vastuvõetavamas olukorras? Ainult nimetatud on olnud tõrjutud. Kõikidele teistele künnise ületanud erakondadele on antud võimalus sedasinast Eesti asja oma parimat arusaamist mööda ajada.

Eesti kuulub nende väheste riikide hulka, kus kõik arvestatavad poliitilised jõud on otsustajatena kätt proovinud. Meil ei ole valitsevat parteid, kes võidab valimised valimiste järel, ega kulissopositsiooni. Meie häda on inimressurssi vaegus ja loomulikult meie demokraatia noorus. Neist ei järeldu siiski, nagu ähvardaks Eestit diktatuur (Isamaaliidu volikogu hinnang) või parempoolne riigipööre (Jaan Kaplinski hoiatus). Meele teeb nukraks, kui kergekäeliselt on hakatud sõnu loopima. "Diktatuur" ja "riigipööre" on mõisted, mis tähistavad ilget nuripidist muudatust ühiskonnas.

Maailma saab kirjeldada ja kohendada mitmel viisil. Kõige muu kõrval tõi taasiseseisvumine meile arvamuste paljususe. Enamik haritlasi - nii ka mina - tunneb sümpaatiat ühiskonnakorralduse vastu, mille eesmärk on inimlikumad, õiglasemad ja arukamad sotsiaalsuhted. Aga mõtlevad haritlased ei peaks toetama ühiskonnaanalüüsi, mis olemasolevat üksnes eitab, tunnistab kõik varem kordasaadetu vääraks, jagab ühiskonna kaheks antagonistlikuks leeriks. Kes parempoolsete valeprohvetite nõu järgi käivad, need jäävad ilma riigist ja kodumaast, langevad sotsiaalsesse väärusse, omandi ja rahavõimu kurnavasse meelevalda. Kes vasakpoolsete hüüdja häält kuulda võtavad, need leiavad ennast peagi põhjamaisest heaolu- ja õiglusriigist.

Mul on kahju, et mõõdukate muundumist sotsiaaldemokraatideks saatis räigelt erapoolik trummipõrin. Ei oska ma säärast kummastust seletada muu kui ühiskonna ebaküpsusega. Paljudele eestlastele näikse õige-vale vastasseis olevat demokraatlikust pluralismist endiselt mõistetavam. Mis sest, et kõik vastutusvõimelised poliitilised jõud, kes meil võtta olnud, on riigi ülesehitamisel osalenud - ikkagi on Riigikokku valitud teinud üksnes seda, mis kahjulik ja väär.

Autor: Enn Soosaar