Vaja on kindlustada hoopiski tööandjaid

Kuigi iga ettevõtja ja töötaja pooldaks madalamat maksu või maksuvabastust, siis on maksuvabastuse või -soodustuse abil kutsehaiguste ja tööõnnetuste vähest kindlustamist raske parandada. Põhjuseid on mitmeid. Tööõnnetuste ja kutsehaiguste vältimise eest peab kandma hoolt tööandja. Kui see töö on ebapiisav, siis peab vastutama tagajärgede eest. Selleks ei pea olema ettevõtte vastutus kindlustatud. Samuti ei pea töötaja olema õnnetuste vastu kindlustatud. Töötajal tekib nii tööõnnetuse kui ka kutsehaiguse tuvastamise korral nõudeõigus tööandja suhtes. Põhimõtte on ikka üks ? tööandja vastutab.

Tööandja ei vastuta juhul, kui õnnetus juhtus töötaja süül, nt oli töötaja joobes. Seega pole vaja kindlustada mitte töötajaid, vaid hoopiski tööandjaid, kes ei suuda oma kohustusi täita. Ettevõtte riskide kindlustamine ei ole aga maksustatud. Tekkinud kulu saab ettevõte oma tuludest maha arvata ja võib-olla isegi vähendada oma maksubaasi. Seega ei ole maksupoliitika selles olukorras õige instrument üldise olukorra parandamiseks.

Kuidas aga sundida tööandjat oma kohustust täitma, kuidas tagada ettevõtete valmisolek tulevaste kohustuste täitmiseks? See, kui ettevõttes ei ole olnud ühtegi rasket tööõnnetust, ei tähenda seda, et neid iialgi juhtuda ei võiks. Seega peaks iga ettevõte olema valmis, et midagi juhtub töötajatega tööandja süül. Tööandja kulu ei seisne ainult kulutustes äriprotsessi jätkamiseks, vaid ka kahjude hüvitamises kannatanule. Kuidas aga mõõta valmisolekut?

Kriteeriumiks saab võtta ettevõtte tegevusvaldkonna ja kindlasti kollektiivi suuruse. Kuid see ei anna meile vastutuse mõõtu rahas. Kas nt 20 töötajaga ehitusettevõtja on kaitstud tulevaste nõuete eest, kui ta arvestab, et järgmise kolme aasta jooksul tuleb viia üks töötaja üle lihtsamale tööle, võimaldada ümberõpe ja otsida ka üks uus töötaja? Vastus on ei! Pole välistatud, et juhtub õnnetus, kus üks inimene hukkub ja teine jääb töövõimetuks. Sellisel juhul on vaja kahte uut inimest. Kahju tekitamise eest tuleb kanda vastutust nii kannatanu kui nende pereliikmete ees. Töövõimetule inimesele tuleb maksta tema palka edasi kuni pensioniea saabumiseni. Hukkunud töötaja alaealiste pereliikmetele tuleb samuti maksta edasi mingit osa palgast. Ilus oleks neid THI võrra ka iga aasta kohendada.

Kuidas olla valmis, et selliseid suuri lööke üle elada? Ilmselt ei ole majanduslikult tark tegu see kulu eelarvesse võtta ja seda äritegevuses mitte rakendada. Seega jääb üle võimalus leida see raha siis, kui seda vaja on. Kust? Kuna ettevõtte tulevikuplaane mittemõjutavat lahendust ei ole, on ikkagi targem juhtida riske enne nende realiseerumist. Seda saab teha väga hästi kindlustades oma vastutust.

Kas kindlustus peaks olema kohustuslik või vabatahtlik, on siinjuures tegelikult rohkem kui ühe riskikandja probleem. See on terve ühiskonna probleem. Nimelt kindlustavad vabatahtlikult ennast vaid osa ettevõtjaid. Olenemata sellest, kas tegevus on maksustatud või soodustatud, on ettevõtjaid, kes oma vastutust ei kindlusta. Need ettevõtted ei leia selleks raha, püüavad olla konkurentsivõimelised käesoleva hetkel.

Aga kui neis õnnetus juhtub, siis katab kulud ühiskond tervikuna Haigekassa kaudu, sest üldiselt ei leidu sellistes ettevõtetes raha, mida vaja. Pankrotistunud ettevõtja ei aita aga kannatanut. Seega oleks allakirjutanu arvates kohustuslik kindlustus ühiskonnale arusaadavam ja odavam, eeldades, et kindlusmakse vastab individuaalse ettevõtte riskidele. Ravikindlustusmaksu ei koguta selleks, et aidata perspektiivituid ning hooletuid ettevõtjaid.

Autor: Martin Rajasalu