Kas nägemata filmid löövad jalust?

Möödunud aastal esilinastus kaks Eesti mängufilmi: ?Vanad ja kobedad saavad jalad alla? ning ?Somnambuul?. Ma ei ole kumbagi näinud.

Ma ei ole sattunud vaatama ühtegi osa ?Sõrmuste isanda? triloogiast, pole süvenenud ?Matrixisse? ning ka Harry Potteri kuulsusrikas filmiteekond on minust kaarega mööda läinud.

Ehk peaks sellises täbaravõitu olukorras midagi enese kaitseks ütlema? Näiteks nukral ilmel nentima, et maailmas on filme, mida üks inimene ei näe, alati palju rohkem kui neid, mida ta vaadata suudab. On enesestmõistetav, et inimeste omavaheliseks suhestumiseks on vaja ühesugust kogemust. Loeme samu ajelehti ja raamatuid, vaatame samu telesaateid ja filme paljuski just selle ühise kogemuse loomiseks.

Teatud mõttes on tegemist enesekaitsega. Kui oleme end kõige populaarsega kurssi viinud, on tundmatut ning potentsiaalselt ohtlikku inimest kohates suurem tõenäosus temaga mõnusa jutuotsa peale saada.

Paraku on kõigi inimeste aeg piiratud, sest ööpäev kestab ikka vaid 24 tundi ning avalike jututeemade allikatele tähelepanu pööramiseks kulub sellest mingi osa, mis omakorda jaguneb televisiooni, raadio, ajalehtede ja muu vahel.

Seega võib väita, et oma jutukaaslasele ükskõik millise filmi vaatamata või ajaleheartikli lugemata jätmise pärast kas või mõttes etteheiteid tehes trambime jalge alla tema õiguse oma aega enda parima äranägemise järgi planeerida. Kas meil on vähimatki õigust seda teha?

Autor: Sten Hansson