Peremetsandust lammutavad maksud

Metsandusspetsialist Toomas Lemming kritiseerib metsaseaduse muudatusi, mille kohaselt võivad ka juriidilised isikud olla metsaühistute liikmed. Artikli autor, kes maalib sünge pildi peremetsanduse tulevikust, otsib musta stsenaariumi põhjuseid valest kohast.

Eestis tegutseb ligi 30 metsaomanike kohalikku organisatsiooni, millest enamik on juriidiliselt vormilt mittetulundusühingud. Enamjaolt on liikmeteks füüsilised isikud, kuid juba mitme aasta jooksul on kohalike organisatsioonide liikmeteks astunud ka metsafirmasid. Põhjus on selles, et Eesti maksusüsteem soosib metsa majandamist äriühingute kaudu. Füüsiline isik ei saa metsakasvatuskulusid tulust maha arvestada, ettevõttel on aga kogu ettevõtluses kasutatav raha maksuvaba.

Nii on üha rohkem metsamaid jõudnud äriühingute omandisse. Samuti on paljud füüsilisest isikust metsaomanikud asunud majandama oma metsi äriühingute kaudu. Hinnanguliselt kuulub juriidilistele isikutele umbes 300 000 hektarit metsamaad.

Seda arvestades on loogiline, et metsaomanike esindusorganisatsioonide liikmeteks pürgivad ka metsafirmad. Nii on ka Erametsaliit, üle-eestiline katusorganisatsioon, võtnud juba aastaid oma liikmeteks metsaomanike piirkondlikke organisatsioone, kelle ridades on ka nn firmametsaomanikud. Mingeid negatiivseid tagajärgi see kaasa toonud ei ole. Kuni organisatsiooni juhtimiskorralduses järgitakse printsiipi ?igal liikmel üks hääl?, ei pääse ka firmade esindajad liigselt domineerima ? sauna taga metsasalu omaval lihtsal külamehel on sama suur hääleõigus kui sadu või tuhandeid hektareid metsamaid omaval ettevõtjal.

Vale on artiklis toodud väide, et nüüd saavad firmad nõuda enda vastuvõtmist juba tegutsevaisse ühistutesse. Nimelt sätestab mittetulundusühingute seaduse § 12 lg 1, et mittetulundusühingu liikmeks võib olla iga füüsiline või juriidiline isik, kes vastab mittetulundusühingu põhikirja nõuetele. Kui ühistu põhikirjas sätestada, et liikmeteks saavad olla ainult füüsilisest isikust metsaomanikud, ei ole ühelgi metsafirmal ühistusse asja. Põhikiri on dokument, mis paneb paika, kes võib ühingusse kuuluda.

Eesti Erametsaliit sai üle-euroopalise erametsaomanike liidu vaatlejaliikmeks 2001. aastal, aasta hiljem liitusime Rahvusvahelise Peremetsade Liiduga. Juba liitudes kuulus meie liikmeskonda piirkondlike organisatsioonide kaudu metsafirmasid ja mingit probleemi sellest rahvusvahelisel tasandil ei tehtud. Seetõttu ei ole tõsiseltvõetav väide, nagu peaksime nüüd neist organisatsioonidest lahkuma. Kuigi Erametsaliit on kritiseerinud mõningaid uue metsaseaduse sätteid, ei arva me, et riigi metsapoliitika tervikuna oleks peremetsandusele vaenulik. Pigem areneb asi suunas, mida ammu lootnud oleme. Hiljuti parandati tulumaksuseadust, mis natukenegi leevendab füüsilisest isikust metsaomaniku maksukoormust (kuigi metsaomanike jaoks rahuldava maksusüsteemini on veel pikk maa). Samuti on plaanis eraldada metsaomanikele läbi aegade suurimad toetussummad (2004. aastal umbes 7 miljonit krooni). Seda raha kasutatakse ennekõike metsakasvatuslikeks toetusteks, kusjuures toetuse saajaks on nimelt peremetsaomanikud.

Seega ei peitu peremetsanduse raskuse põhjused metsaseaduse muudatustes. See, mis järjekindlalt muudab peremetsandust nn firmametsanduseks, on hoopis maksuseadusandlus, mis jätkuvalt firmasid üksikisikutele eelistab.

Autor: Jaanus Aun