Seisame töötajate elu parandamise eest

17. veebruari Äripäevas ilmunud kolumnis Paluks demokraatiat ilma sotsialismita kirjutab Hannes Astok, et ametiühingud ei seisa töötajate paremate töötingimuste eest, vaid tegelevad klassiviha õhutamisega. See pehmelt öeldes eluvõõras väide ei kannata kriitikat, kuna reaalsus on risti vastupidine ? Eesti ametiühingute jõupingutused on keskendatud just töötajate elu parandamisele. Avaldugu see siis palgaläbirääkimistes, mida ametiühingud peavad, aktiivses osalemises töö- ja sotsiaalküsimusi reguleerivate seaduste ettevalmistamisel, ettepanekuis töökeskkonna parandamiseks või mujal.

Oma liikmete toel on ametiühingud reeglina kõige paremini kursis tegeliku tööeluga ning eluliselt huvitatud seal esinevate kitsaskohtade kõrvaldamisest. Kõik see annab ametiühinguile pädevuse põhjendatud ja sisuliste ettepanekute tegemiseks, et olukorda muuta. Kui Astok nõuab dialoogi, on ta teretulnud ametiühingusse, sest just ametiühingud taotlevad sisulist dialoogi tööandjatega nii töökoha (olgu kohaliku omavalitsuse, riigiasutuse või eraettevõtte) kui tegevusala (sektori) tasandil. Kolumn ilmus päeval, mil toimus kolmepoolsete läbirääkimiste voor, kus ei keegi muu kui ametiühingute delegatsioon valutas südant selle pärast, kuidas luua tingimused, et dialoog muutuks normaalseks ja tavapäraseks töötajate ja tööandjate suhtlemise viisiks.

Ilusatel sõnadel sõbralikkuse ja inimlikkuse suurenemisest on paraku vähe ühist tegelikkusega, kus kasvavad sissetulekulõhed, paljud töötajad saavad oma palga kätte hilinemisega, tööandjad ei mõtlegi jagada töötajatega kasumit (olgu aktsiaoptsioonidega või teisiti) ning keelduvad töötajaid teavitamast isegi ettevõtte majandustulemustest. EAKLi juristid algatasid ka 2002. a jõustunud uuenduse puhkusekorralduses, mis tagab töötajale võimaluse puhkusele minna, kui tööandja talle puhkust anda ei suvatse. Niipalju siis ?ilma räige ametiühingulise surveta tekkinud arukast dialoogist? ja ?röövkapitalismi lõppemisest?. Tõepärase ülevaate sellest, milliste probleemidega töötajad igapäevaselt maadlema peavad, annaks mõne töövaidluskomisjoni istungi külastamine järjekordse juhtimiskonverentsi asemel.

Kahtlemata on Eestiski ettevõtteid, kus tõepoolest valitseb kaasaegne ja tsiviliseeritud suhtumine töötajatesse, keda peetakse firma suurimaks varanduseks ja parimaks investeeringuks. Need moodustavad parimal juhul jäämäe veepealse osa. Töö- ja pereelu ühildamine ei taandu vaid vanemapalgale. Et perekondlike kohustustega töötajate vajadusi tõepoolest arvestataks, tuleb luua paindlik töökorraldus kümneis tuhandeis ettevõtteis. Kõike seda ei saavuta ainult sõnadega ega üleöö. Meenutagem, et vähem kui kaks aastat on möödas tollase peaministri Siim Kallase avalikust esinemisest, kus ta väitis, et tööandja hüppab pigem aknast välja, kui võtab tööle lapseootel naise.

Ametiühingute ja sotsialismi vahele võrdusmärgi asetamine on primitiivne ja lootusetult iganenud võte, millega tänapäeval kergeusklikke ei püüa. Ametiühingud moodustavad lahutamatu osa Euroopa sotsiaalmudelist ja kaasaegsest töödemokraatiast ? meeldigu see või mitte. Kindlasti on Eesti viimase tosina aastaga jõukamaks muutunud, kuid medalil on ka teine külg ? vaesus, kõrge tööpuudus ja süvenevad sotsiaalprobleemid. Kui elu on paremaks läinud, siis pole see toimunud ?minu soovil, havi käsul? nagu vene muinasjutus, vaid on saavutatud inimeste ränga töö ja pingutustega.

Autor: Harri Taliga