Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Lihtne ja luksuslik islamimaade arhitektuur

Kattri Ezzoubi 26. märts 2004, 00:00

Traditsioonilises majas paiknevad kõik ruumid ümber siseõue ning sinna avanevad ka kõik uksed ja aknad. Selle plaani järgi ehitatakse nii paleed kui ka hurtsikud. Kuna enamasti on tegemist maadega, kus mitu kuud aastas on väga palav, kujunes moslemi arhitektuuris hoonete aluseks niinimetatud Vahemere majatüüp ehk hoone, milles kõik ruumid paiknevad ümber siseõue. Majatüüp on aastatuhandeid vana ning seda kasutati ajal, mil polnud sündinud veel ei Homeros ega Tutanhamon, rääkimata Jeesusest või Saadik Muhammadist.

Islami sakraalarhitektuuri tähtsaim ehitis on mõistagi mo?ee ehk hoone, kuhu tullakse palvetama. Islami algusaegadel erilisi palvetamishooneid ei olnud, inimesed palvetasid lihtsalt mõnel platsil. Mo?ee teine nimetus araabia keeles ongi d?amia ? ?kokkutulemise koht?. Hiljem sai vanast palveplatsist siseõu, kuhu ehitati veevõtukoht pesemiseks, palvesaalist sai aga hoonetekompleksi osa. Klassikaline mo?ee näebki välja nii: keskel on siseõu, kus asub pesemiskoht, siseõue ühes küljes on palvesaal, ülejäänud kolmes küljes paikneb lihtne sammaskoda. Siin võib leida varju nii kuuma kui ka külma või vihma eest, siia võib määrata kokkusaamisi. Vanasti pidasid õpetajad mo?eede sammaskodades loenguid. Sammaskojas võivad paikneda ka abiruumid, kus hoitakse näiteks raamatukogu või arhiivi. Tänapäeval ei järgi vähemalt pooled mo?eed enam traditsioonilist ehitusplaani ning suur osa mo?eedest ehitatakse ilma siseõueta.

Vaatamata sarnasele ehitusplaanile võivad mo?eed välja näha väga erinevad. Vanade kultuuripiirkondadega (Türgi, Lähis-Ida, Iraan) on alati seostatud luksust ja küllust ning see kehtib ka arhitektuuris. Kuulsate mo?eede (Istanbuli Sinine Mo?ee, Damaskuse Suur Mo?ee, Qairouani Suur Mo?ee) ehitusel ei ole kokku hoitud ei marmorit ega väärispuud. Nii seest kui väljast kaunistavad mo?eesid aga tuhanded mosaiigid. Teatavasti on islami kunstis hingega olendite kujutamine keelatud. Sellest keelust ei ole küll mitte alati kinni peetud ning kogu maailma raamatukogudes võib leida keskaegseid araabiakeelseid inim- ja loomafiguuridega illustreeritud raamatuid. Mo?eedes kui palvetamiskohtades loomi ega inimesi siiski ei kujutata, seinad on kaetud uskumatult kaunite ja keeruliste taim- ja geomeetriliste ornamentidega. Omaette kaunistuste liigiks on erinevates kalligraafia vormides kirjutatud Koraani värsid ning nii mõnigi kaunistus, mis pealiskaudsel vaatamisel tundub mustrina, osutub hiljem kirjaks.

Erineva kujuga on ka mo?eede minaretid ehk tornid, kust kõlab kutse palvele. Iraanis, Türgis ja Jeemenis on need tavaliselt ümmargused, Egiptuses ja Laheriikides kaheksanurksed, Aafrikas lihtsalt neljakandilised.

Traditsioonilises Türgi stiilis ehitatud mo?ee on raske ja masajas, Iraani mo?ee väga avar ja otsekui laiaks venitatud, Araabia mo?ee aga kerge ja õhuline.

Kogu sellele Idamaade luksusele ja keerukusele vastandub aga Aafrika lihtsus. Aafrikas on kõik praktiline ja funktsionaalne ning mo?eegi on lihtne neljakandiline hoone ilma liigsete vigurite ja iluasjadeta. Mõnes piirkonnas (näiteks Niigeris) on mo?ee aga endiselt sõna otseses mõttes palveplats, hoone asemel on vaid kividega tähistatud avaram koht ning vee puudumisel pestakse liivaga. Minu meelest maailma kõige huvitavam mo?ee asub Malis Djenne linnas. See pärineb 14. sajandist ja on ehitatud lihtsalt savist. Talvisel vihmaperioodil sulab mo?ee paduvihmades ning ehitatakse vihmade lõppedes uuesti üles. Ometigi ei ole tegemist mitte lihtsa onni, vaid suurejoonelise ehitisega, mis oma turritavate tornidega meenutab omamoodi siili.

Omaette ehitisteks on tähtsate isikute hauakambrid. Läbi ajaloo on neid püstitatud õpetatud meestele ja naistele, keda antud piirkonnas peeti ?pühakuteks?. Veel tänapäevalgi lasevad mitmete riikide valitsejad (Tuneesias, Egiptuses) püstitada endale suurejoonelisi hauakambreid. Hauakambri välimus sõltub mõistagi omaniku või tema austajate varanduslikust seisust, ulatudes lihtsast kuplist kuni väikese paleeni. Kuulsaim matmispaik on mõistagi India imeks kutsutud Tad? Mahal, mille 17. sajandil lasi Moguli riigi valitseja ?ahh D?ahan rajada oma varalahkunud abikaasa Mumtaz Mahali mälestuseks. Pärimuse järgi ehitasid 20 000 töölist Tad? Mahali 22 aasta jooksul ning veel tänapäevalgi peetakse seda üheks kõige kaunimaks hooneks maailmas.

Traditsiooniliste elumajade puhul võiks kasutada märksõna sisemine ilu, kuna nende ülesandeks oli ja on pakkuda elanikele lisaks privaatsusele ka varju suvel kuuma ja talvel külma eest. Klassikaline eramaja on ümbritsetud müüriga või siis puuduvad tema välisseinas aknad või on need väga väikesed. Samal põhimõttel ehitasid oma maju juba vanad egiptlased ja roomlased. Enamikul ruumidest on vähe aknaid ja peaaegu kõigil neist on luugid. Siseõu on maja südameks ja kopsudeks, see annab valgust ja värsket õhku ning sinna saab istutada taimi. See on maja peamine suhtlemisruum, siin süüakse ja töötatakse, puhatakse ja võetakse vastu külalisi.

Eraldi ruumiks võib olla ka katusepealne, millel on nii kõrged ääred, et naabrid ei ulatu üksteise tegevust jälgima. Ka katusepealset võib kasutada puhkuse, söögitegemise ja pesu kuivatamise kohana.

Kuuma kliimaga maades kasutatakse nii linnade kui ka majade planeerimisel mitmeid võtteid, mille sihiks on leevendada suvist leitsakut. Nii olevat Damaskuse vanalinna tänavad nimme planeeritud eriti kitsasteks ja kõverateks, et nad püüaksid tuult. See väide võib tunduda küll lihtsalt legendina, ometigi on see tõsi, sest ka tuulevaiksel päeval puhub Damaskuse vanalinna tänavatel tuul ja leevendab kuumust. Pärsia lahe ümbruses paigutatakse majadele aga 5?6 meetri kõrgused tuuletornid. Ka nende ülesandeks on püüda tuult ning juhtida see torni all asuvasse ruumi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:39
Otsi:

Ava täpsem otsing