Maja küttekulu saab vähendada kuni 75%

Latt on Euroopa mõistes väga kõrgele seatud ? paljudes riikides on jõutud nii kaugele, et tavalisele soovijale on kättesaadavad majad, mille küttekulu on tavalisest kuni 75% väiksem. Eestis võime lugeda harjumuspäraseks, et hästi ehitatud 150 m2 pereelamu kütmiseks (soe vesi + ruumiõhk) kulub aastas 20 000 kWh energiat, mis teeb erikuluks 133 kWh/m2 aastas. Halvema ehituse puhul võib see näitaja olla kergesti ka 300 kWh/m2 aastas.

TTÜ kütte ja ventilatsiooni õppetooli professor Kaido Hääle sõnul on tüüpiliste Eesti kortermajade keskmine eluruumi küttekulu 225 kWh/m2 aastas. Sellest 33 kWh läheb soojale veele ja 51 kWh ruumiõhule. 141 kWh on soojakadu läbi maja piirete. Eestis elab 60% inimestest kortermajades, sarnased on samad näitajad ka muudes riikides.

Sinna kõrvale kerkivad aga hooned, mille kütmiseks on vaja kulutada alla 50 kWh/m2 aastas. Seda on alates 1990ndate keskpaigast taotlenud selgelt mitmete Euroopa riikide programmid (nt Minergie) ja innovatiivsed ehitajad. Võib-olla ei saa juba paarikümne aasta pärast majade tänasel tasemel kütmist enam ette kujutada. Kiire ja odav ehitus tähendab pahatihti kordi ja kordi suuremaid küttekulusid ? algne näiline kokkuhoid tähendab lõppkokkuvõttes suurt rahalist kaotust.

Kokkuhoiu saavutamiseks on oluline, et arhitektooniline kontseptsioon taotleks võimalikult kompaktset vormi (väike hoonekarp võrreldes köetava pinnaga) ja lõunasse suunatud suurte klaasipindade ja kollektoritega fassaadi, et tõsta päikesekiirgusest saadava sooja kinnipüüdmist hoonesse. Kui maja on ehitatud muus osas tavalisel viisil, saab nn päikesearhitektuuriga katta aastase 100 kWh/m² küttevajadusega majast 10?20%. Kui küttevajadus on viidud hea isolatsiooni ja muude abinõudega aga 20?30 kWh-ni ruutmeetri kohta aastas, katab see aasta keskmisena peaaegu täielikult kogu küttevajaduse.

Seinad, laed ja põrand tuleb teha väga hea soojapidavusega, näiteks välissein näitajaga 0,19 W/m2 K. Sellega hoitakse sooja pääsemine läbi piirete väga madalal.

Maja ehitatakse tihe, et vältida kontrollimatuid sooja õhu voolusid. Tihedusele annab hinnangu see, kui kiiresti õhk vahetub: aknad ja uksed suletakse ning maja survestatakse rõhuga 50 Pa.

Hea ehituse puhul vahetub õhk samas ajaühikus 1 kord, kehvema tavaehituse juures 5?6 korda. Oluline on siin korralik sundventilatsioon. Tihe maja võimaldab väga täpselt sooja ja õhuvahetuse reguleerimist. Nüüd kasutatakse majatehnikat, mis võimaldab soojustagastust ? soe võetakse väljaminevalt õhult tagasi värske õhu ülessoendamiseks. Väga täpselt on kontrollitud kütte ja ventilatsiooni sisselülitumine. 160 mm puit seinakonstruktsiooni korral on tüüpiline kulu 85?100 kWh/m² aastas. 220 mm konstruktsiooni ja kontrollitud soojustagastuse lisamisel võidakse aga saada isegi nii väike kulu kui 12?15 kWh/m² aastas (firma Renggli praktika, ?veits). Nende põhimõtetega töötamine ei tähenda nappust maja esteetikas või järeleandmist mugavuses. Pigem on vastupidi: energiasääst toob kaasa huvitava arhitektuurikeele. Küsimus on arhitekti infoallikates ja jõus arenguks.

Läbimõeldud arhitektuurilahendusega maja ei tähenda seda, et proportsionaalselt tavapraktikaga kerkiks hoone hind kõrgustesse. Hinna määravad suures osas ikkagi viimistlusmaterjalid. Et jõuda 75% suuruse küttekulude vähendamiseni, eeldab siiski lisaseadmete kasutamist ? umbkaudu tõstab see maja hinda viiendiku võrra. Kuid küttekulude kokkuhoid katab perspektiivis selle lisakulutuse.

Autor: Tõnu Mauring