Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti peab euroliidu rumalustele vastu hakkama

Johan Norberg 06. mai 2004, 00:00

Viimaks on Euroopa ühtne. Vana Euroopa elanikud ja ettevõtted tervitavad kõiki 75 miljonit uut liiget suure rõõmuga. Kuid juhtide poolt lootsime me küll südamlikumat vastuvõttu. Õhku on mürgitanud Chiraci doktriin ? et uued liikmed peaksid vait olema ? ning uute liikmesriikide tööjõule kehtestatud piirangud.

Pikemas perspektiivis on veelgi murettekitavamad solvavad märkused maksude kohta. Rootsi peaminister Göran Persson süüdistas hiljuti Eestit ja Poolat selles, et need ei maksusta oma rikkaid inimesi piisavalt. Saksa kantsler Gerhard Schröder kutsub kristlik-demokraatliku opositsiooni toel üles ühinevates riikides suuremaid makse kehtestama.

Miks peaks Eesti maksud nendesse puutuma? Göran Persson toob põhjenduseks, et Rootsi pole huvitatud regionaalsete ja poliitiliste meetmete rakendamisest riikides selleks, et need saaksid vältida oma rikaste maksustamist.

See on alusetu väide. Toetusi ei määrata riikidele mitte seepärast, et nad ei suuda meetmeid ise rahastada, vaid seepärast, et nad on teistest vaesemad. Ja parim moodus Eestile raha maksmist lõpetada on soodustada liberaalset poliitikat ja madalaid makse, mis edendavad majanduskasvu.

Oleme seda juba vanade liikmesriikide puhul näinud. Alates 1980. aastate lõpust on Iirimaa oma majandust kiiresti reforminud. Näiteks on Iiri oma kõrgeimat ettevõtete tulumaksumäära alandanud enam kui 40%lt 12,5%ni. Kuigi see on vaid protsent eurotsooni turust, saab Iirimaa peaaegu ühe kolmandiku USA investeeringutest ELis. Samuti on Iirimaal tulu ühe elaniku kohta kõvasti kasvanud: Iirimaa ühinemise ajal 1973. aastal oli see 62% ELi keskmisest, täna aga 121%. OECD statistika järgi oli Iirimaa 1970. aastal rikkuselt 21. riik maailmas, 30 aastat hiljem aga viies.

Samal ajal kukkus Rootsi oma kõrgete maksudega neljandalt kohalt 17.-le. Oma edukuse tõttu on Iirimaalt enamus toetusi ära võetud ja peagi saab temast ELi netopanuse andja. Kui eeldada, et riigid peaksid sekkuma naabrite maksupoliitikasse, siis peaksid eestlased kaebama Rootsile, et kui Rootsi jätkab oma kõrgete maksude poliitikat, on Eesti sunnitud varsti talle toetust maksma.

Miks siis Persson ja Schröder madalate maksude üle kaebavad, kui nende tulemuseks on majanduslik edasiminek? Aga just selsamal põhjusel. Nad teavad, et Rootsi kõrge reguleeritus ja suured maksud satuvad ohtu, kui seistakse silmitsi konkurentidega riikidest, kus rakendatakse liberaalsemaid ja majanduskasvu soodustavaid meetmeid. Inimesed ja ettevõtted liiguvad sinna, kus neid hästi koheldakse.

Seepärast polegi nende ütlemised üllatavad. Kirjanduses tuntakse seda kui ?rivaali kulude tõstmise strateegiat?. Me näeme seda föderaalsetes struktuurides ikka ja jälle. Kõrgete kulude kandjad soovivad tõkestada madalamate kulude kandjate konkurentsi. Ja see oleks katastroof paljudele uutele liikmetele, kelle jaoks liberaalne poliitika ja madalamad hinnad on parimaks võimaluseks konkurentsi pakkuda.

Õnneks ei saa maksude ühtlustamine ELis toimuda ilma kõigi liikmete nõusolekuta, igaühel on vetoõigus. Seni. Kuid sellist riiki nagu Rootsi ei saa usaldada. Kuigi valitsus ütles ei maksude ühtlustamisele, toetab ta tulevikus ilmselt minimaalse maksumäära kehtestamist. Ning Suurbritannia ja Iirimaa puhul ei tea me, mida võivad tähendada muudatused valitsuse poliitikas.

Väikesi riike võib hirmutamise abil sundida tsentraliseerimist heaks kiitma, võttes neilt mittenõustumise korral ära kogu regionaalse abi. Tegemist pole elukauge euroskeptiku konspiratsiooniteooriaga ? see on Belgia peaministri Guy Verhofstadti tegelik ettepanek!

See teebki Eestist võtmemängija Euroopa võimumängus. Olles kasvu soodustava majanduspoliitika näide, on Eesti teiste uute riikidega võrreldes palju soodsamas seisus, et mõista, et head kodused poliitilised meetmed on etemad kui Euroopa poolt pakutavad armuannid ja toetused.

Kokkulepete sõlmimine ei ole ELis läbipaistev. Isiklike kontaktide pinnal tehtud tehingud ja vastuteened on ametlikest seisukohtadest olulisemad. Mida suuremat edu Eesti saavutab, seda leidlikum on vana Euroopa, et meelitada teda makse ühtlustama.

Aga ükskõik mida lubatakse või mis ähvardusi tehakse, ei tohi Eesti valitsus iial loobuda ühest oma globaalse majanduse seisukohalt suurimast eelisest. Keeldumine on ka ainsaks viisiks Euroopa idee alleshoidmiseks, kuna üks vaba liikumise suurim hüve on, et see sunnib riike oma poliitikat paremaks muutma.

Kui Poola luuletajalt ja Nobeli preemia võitjalt Czeslaw Miloszilt küsiti, mis oli kommunismiajastu olulisim õppetund, vastas ta. ?Rumalustele vastupanu osutamine?. Selline suhtumist on vaja ka neil, kel tuleb ELi tsentraliseerijatega tegemist teha.

Johan Norberg on raamatu ?Ülemaailmse kapitalismi kaitseks? autor

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing