Juhtmeta võrk koju juba 1000 krooniga

Eestis on 35 protsendil peredest ehk umbes 200 000 leibkonnal kodus oma arvuti. Internetiühenduses on neist arvutitest umbes 130 000. Üha rohkem ja kiiremini kasvab sülearvutite osakaal, sest neid ostetakse tihti juba ka lauaarvutite asendajaks ? nii firmadesse palju ringi liikuvatele-sõitvatele müügimeestele, ettevõtte juhtidele kui ka koju teiseks arvutiks. Kui siis kodus sülearvutit ja lauaarvutit kasutada, tekib ilmselt mõte, et kas saaks ühendada mõlemat arvutit ühte nn koduvõrku, jagades võimaluse korral ühtlasi ka internetiühendust.

Pealegi on paljudel sülearvutitel ? mis on ostetud viimasel ajal ? sisseehitatud traadita võrgu WiFi-kaart juba olemas. Näiteks on kõik Centrino-tehnoloogiat kasutavad sülearvutid varustatud WiFi-kaardiga. Üha rohkem tekib nii Eestis kui ka mujal maailmas juurde kohti, kus saab kasutada oma sülearvutit juhtmeta interneti levialas ehk nn WiFi levialas ? need on lennujaamad, sadamad, kaubanduskeskused, ärihooned jne. Osas kohtades on traadita internet tasuta, teistes WiFi-levialades nõutakse võrku minemise eest tasu.

Seeläbi muutub kasutaja mugavaks ja harjub ära, et juhtmeid pole vaja ühendada ja internetti pääseb lihtsalt. Tekib küsimus, kuidas on võimalik luua kodus lahendus, kus sülearvuti on üks koduse arvutivõrgu osa, internetiühendus on jagatud ning täiendavaid juhtmeid vedama ei pea. Selle küsimuse lahendamine ei ole väga raske ja hakkama peaks saama umbes 1000 kuni 1500 krooniga.

Mida on koduse traadita võrgu loomiseks vaja ehk millised investeeringud peab tegema? Siin on kaks võimalust. Esimene on sobilik siis, kui teil on kodus interneti püsiühendus juba olemas, teine sel juhul, kui alles mõtlete nii interneti püsiühenduse kui ka koduse võrgu loomise peale.

Kui omate püsiühendust, on teil vaja osta juurde sagedusel 2,4 GHz töötav WiFi-ruuter. Standardne on protokoll 802.11b, mis võimaldab arvuti ja ruuteri vahelist kiirust kuni 11 megabaiti sekundis. Osa tootjaid pakub juba ka ühenduskiirust 54 megabaiti sekundis ehk siis protokolli 802.11g. Arvutipoodides on neid saadaval päris palju. Soovitan eelistada tuntud tootjate nimesid, kuna siis on garanteeritud kvaliteet ja lisavõimalused. Tihti küsitakse, kui suur on WiFi-ruuteri leviala. Kuna tegemist on raadiolainetega, sõltub levi looduslikest ja tehistingimustest. Vabas looduses on levialaks (näiteks ühest majast teiseni) kuni sada meetrit, maja sees aga umbes 30 meetrit ja läbi kahe korruse. Oma kogemustest erinevate seadmetega võin soovitada tooteid D-Link di614+, Linksys (Cisco toode) ja Zyzel, kuna need on testitud ja läbi proovitud erinevate xDSL-ühendustega.

Kodus tööd tehes tekib vahel vajadus pääseda ligi firma e-posti serverile, andmebaasidele ja ka aeg-ajalt sisevõrku oma faile vaatama. Elioni Kodu ADSL selleks hästi ei sobi, siis peab tellima Kodutöö ADSLi. Sellisel juhul on lisaks vaja veel turvalist internetiühendust töökoha serverite ja kasutaja sülearvuti vahel, seega VPNi ehk virtuaalset privaatvõrku. Ruuterit ostes tuleks kindlasti üle küsida, kas ostetav seade toetab VPN-ühendust või mitte. Isegi kui teil hetkel ei ole otsest vajadust VPN-ühenduse jaoks, võib hiljem vajaduse tekkides juhtuda, et teil tuleb mittesobiv seade välja vahetada.

Kui teil aga pole veel kodus püsiühendust, on üheks variandiks Elioni pakutavad interneti stardikomplektid, mis sisaldavad Ericssoni ADSL-modemit ja nelja LAN-pordiga WiFi-ruuterit. 3000 krooni maksva komplekti hind on samas suurusjärgus kui ADSL-modem ja WiFi ruuter eraldi ostetuna.

Mida peab seadistamisel meeles pidama? Ruuterisse sisse logimisel on vaja teada kasutajatunnust ja parooli. Tavaliselt on nendeks sõna ?admin?. Igal juhul peab esimesel seadistamisel selle algse parooli ära muutma, sest muidu võib mõni pahatahtlik inimene seadeid muutma pääseda. Võrgu nimi on algseadetes kas Default või siis ruuteri tüüp, näiteks Linksys. Soovitan ka selle nime turvalisuse huvides ära muuta nt nimeks ?kodune? või mingiks tähe-arvu kombinatsiooniks (näiteks khJ65YgF). Mõned ruuterid võimaldavad keelata võrgunime näitamise, mis on tegelikult päris turvaline lahendus, sest kui võrgu nime ei tea ega näe, siis sinna võrku sisse ka ei pääse. Esimesel seadistusel tuleks võrgunimi hoida nähtav, sest siis on lihtsam kontrollida võrgu toimimist. Kui kõik toimib korralikult, tehke muudatus seadetes ning keelake võrgu nime näitamine.

Kuidas juhtmeta võrku turvata? Kui teil ei ole plaanis pakkuda üldkasutatavat internetiteenust, siis on mõistlik kasutada võrgu krüpteerimist ehk WEBi-võtit. Ruuteri seadetes tuleb leida WEB ja määrata see lubatuks. Järgmisena tuleb sisestada WEBi võti. Sõltuvalt arvutis olevast WiFi-kaardist toetab see kas 64bitist või 128bitist krüpteerimist, seega on tegemist viiekohaline või kümnekohalise võtmega. Turul on juba olemas ka võrgukaardid ja ruuterid, mis toetavad 256bitist krüpteerimist, kuid koduseks kasutamiseks on need veel vähe levinud. Ühenduse loomisel on soovitav teha uus profiil ja sinna see WEBi-võti kohe sisestada, et järgmise ühenduse jaoks ei peaks võtit käsitsi sisestama.

Teistes arvutites, mis on ühendatud ruuteriga võrgukaabli abil, ei tule muuta mingeid seadeid, kuna nende puhul ei ole tegemist juhtmeta võrgu kasutamisega. Kuid nendegi ühendus tasub siiski turvata personaalse tulemüüriga, kas või näiteks operatsioonisüsteemiga Windows XP kaasas oleva Internet Connection Firewalliga või siis kasutada ZoneAlarmi (vt zonealarm.com). Nii saab kaitsta oma arvutid väljastpoolt tulevate rünnakute eest. Kõik võrgukaardid omavad nn MAC-aadressi ehk siis igal võrgukaardil on oma unikaalne seerianumber. Ruuteri seadetes saab määrata, et ühenduses on ainult eelnevalt sisestatud MAC-aadressi omavad võrgukaardid ja teistel puudub lihtsalt ligipääs teie koduvõrku.

Autor: Heigo Ensling