Allhange on Eestile üks võimalus, mitte probleem

Äripäeva häirib, et Eestis suhtutakse allhankesse kui millessegi halba ning see on muutunud Eestis justkui sõimusõnaks.

Näiteks sotsiaaldemokraat Eiki Nestor viitas 25. mai Äripäevas ilmunud kommentaaris, et madal maksukoormus on see, mis jätab meid odavaks allhankeriigiks. Me meelitame investoreid, aga nemad loovada madalalt tasustatud töökohti. Ta teeb ettepaneku tõsta maksukoormust ja suunata rohkem raha haridusse, teadusesse, aktiivsesse, tööhõivesse ja ettevõtlust soosivasse regionaalpoliitikasse.

Seda soovitust järgides saavutaksime tõesti allhanke osa vähenemise ja ehk nii mõnedki elektroonikafirmad peavad oma tootmise kuhugi mujale viima. Kas nende asemel tekivad aga ?paremad? tehased? Toimetus kahtleb selles. Allhange on aidanud tööhõivet parandada ja, nagu selgub tänasest elektroonikatööstuse ülevaatest, elavdanud ettevõtlust väljaspool Tallinna.

Tõsi, on mitmeid miinuseid, millest ei saa mööda vaadata. Allhankele suunatud ettevõtted toodavad vähe rikkust ja nende otsene panus Eesti majanduskasvu kiirendamisel on tagasihoidlik. Nad on kergemini haavatavad majanduselus toimuvatele muutustele. 2000. a börsimulli lõhkemine viis madalseisu telekomisektori ja see lõi elektroonikatööstusi. Firmad eesotsas Elcoteqiga olid sunnitud töötajaid koondama.

Samas, kui kritiseerida allhanke tegemist, siis mis oleks alternatiiv? Lihtnee on öelda, et tuleks tegelda rohkem teadus- ja arendustegevusega ning hakata tegema totoeid, mille eest on võimalik küsida kallimat hinda. Ei ole meil kellelgi midagi selle vastu, et Eestis palgakasv kiireneks ja odava tööjõu eelis asenduks teiste eduteguritega. See muutus ei saa aga toimuda käsukorras.

Allhankest loobumine eeldab mahukaid investeeringuid. Näiteks Baltika tuli Läänemere riikide turule oma moebrändiga. Eesmärke ei õnnestunud täita ja ettevõte kukkus kahjumisse. Sangar aga loobus jaeketi laiendamisest ja leppis allhanke suure osaga (üle 60% kogukäibest). 2003. a lõpetas Sangar 6 miljoni krooni suuruse kasumiga. Norma on tõestanud, et suudab kasumlikult allhanget teha ka Vene turule.

Ei ole ka õige väita, et allhankijale dikteerib tingimused alati tellija. Hiljuti kirjutas Kauppalehti, et Nokial on keeruline saada allahindlust - varustajad on leidnud Nokia kõrvale teisi kliente.

Kui vaadata statistikat, siis ei saa rääkida Eestist kui allhankeriigist. Vastavate kaupade osa ekspordis oli majandusministeeriumi teatel mullu 30%, olles samal tasemel 2002. aastaga. Näiteks 2000. a oli see näitaja 44%. Suurim on allahanke osa masinate ja seadmete (70%), nahatoodete (69%), jalatsite (47%), tekstiilitoodete (40%) ja metallitoodete (30%) ekspordis.

Tõenäoliselt paljud Eestis tegutsevad elektroonikatööstused polegi huvitatud allhanke vähendamisest, sest need tootmisüksused ongi siia rajatud eesmärgiga odavalt toota. Ses pole midagi halba. Pigem võiks meil olla hea meel, et uusi elektroonikatööstusi on rajatud mitmele poole Eestit.

Me ei peaks vastu seisma allhankele, vaid üritama meelitada Eestisse nii kõrgema lisandväärtusega toodete valmistajaid ja tegema tööd, et siia tekiks juurde uusi allhanke tegijaid. Ehk kui me ei suuda alati ise teha kõike lõpuni, siis teeme vähemalt osa tootest valmis.

Autor: ÄP