Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Majanduskasv keskkonnale!

James D. Wolfensohn 07. juuni 2004, 00:00

Neli aastat tagasi Millenniumi tippkohtumisel leppisid maailma liidrid kokku eesmärkide paketis, mis pidi vaesust maailmas aastaks 2015 poole võrra vähendama. Samuti määrasid nad kindlaks keskkonnaeesmärgid, kuna mõistsid nende olulisust pikaajalise majanduskasvu, inimarengu ja planeedi stabiilsuse seisukohalt.

Osoonikihti kahandavate ainete järkjärguline vähendamine läheb Montreali protokolli kohaselt. Tänu sellele protokollile on hinnanguliselt välditud kuni 20 mln nahavähi ja 130 mln silmakae juhtumit.

Selline edu peaks meid julgustama. Meie maailm ei ole üksnes tasakaalustamata, vaid ka ohus. Metsade hävitamine suureneb. Üksnes viimase kümnendi jooksul on kadunud peaaegu 100 mln hektarit metsa ja seda paljuski miljonite vaeste Aafrika ja Ladina-Ameerika farmerite tõttu, kes on sunnitud puid langetama, kuna neil puudub muu võimalus maale või energiaallikatele ligi pääseda.

Samal ajal suureneb süsinikdioksiidi ringlusse laskmine. ELi eesmärk on kasvuhoonegaaside väljasaatmist 2010. a 8% vähendada, kuid praeguste strateegiate puhul saavutatakse ainult 0,5%. Loomaliikidest on 12% linde, 24% imetajaid ja 30% kalu kas vähe kaitstud või kiire väljasuremise ohus.

Keskkonnaalased väljakutsed on veelgi ilmsemad arenguriikides, kus elab viis miljardit maakera kuuest miljardist inimesest. Nendes riikides on keskkond otseselt seotud inimarengu ja vaesusega. Rohkem kui miljardil inimesel puudub ligipääs puhtale veele; rohkem kui kahel miljardil ei ole elementaarseid sanitaartingimusi. Viis kuni kuus miljonit inimest, enamasti lapsed, sureb igal aastal vee kaudu levivatesse haigustesse, nagu kõhulahtisus, ja õhu saastatuse tagajärjel.

Praeguste suundumustega keskkonnaeesmärke ei saavutata. Mida oleks vaja teha? Alustuseks peame me mõistma, et globaalse keskkonnavõrrandi pooled ei ole võrdsed. Rikkamad riigid põhjustavad suurema osa keskkonnakahjudest. Moodustades üksnes 15% maailma rahvastikust, lasevad nad ringlusse 50% süsinikdioksiididest koos mõjudega kliimale. Vaesemad riigid maksavad aga suurema osa ?kuludest?, kaotades aastas keskkonna halvenemise tõttu 8% SKPst ja kannatades laastavate mõjude pärast tervisele ja heaolule.

Rikaste riikide tekitatud suuremad keskkonnakahjud tähendavad, et ka nende vastutus probleemide lahendamise eest on suurem. See tähendab energiatootmise ja -kasutamise viiside muutmist subsiidiumide kaotamise, õiglase hinnakujunduse tagamise ja keskkonnaohtlike toodete piisava maksustamisega.

See tähendab ka arenguriikidele keskkonnahoiuks suuremate ressursside eraldamist. 1990?2000 liikus keskkonnaprobleemide finantseerimine enam-vähem samas suunas nagu üldine arenguabi ? see stagneerus. Keskkonnaabi suurus on keskmiselt 2 miljardit dollarit aastas ? kaugel sellest, mida rahvusvaheline üldsus esmalt Rio tippkohtumisel ja kümme aastat hiljem Johannesburgi tippkohtumisel väitis vajaliku olevat. Globaalsete prioriteetide seisukohalt võiks seda numbrit võrrelda 900 miljardiga, mis maailm igal aastal sõjalistele väljaminekutele kulutab. Kui sõda keskkonna halvenemisega tahetakse võita, on vaja suuremat muutust. Progressi saavad kiirendada kolm valdkonda.

- Arenenud riigid peavad näitama eeskuju, liikudes keskkonnasõbralike tootmis- ja tarbimismudelite suunas, mis hõlmavad suuremat kontrolli kasvuhoonegaaside ringlusselaskmise üle, samuti uuenduslike mehhanismide kasutamist, nagu süsinikufondid arenguriikidelt kasvuhoonegaaside vähendamise ostmiseks. Rikkamad riigid peavad suurendama kahe- ja mitmepoolseid abikohustusi. Ülemaailmse Keskkonnafondi kahanevate toetuste suurendamine oleks hea algus. Alates loomisest 1991 on selle finantseerimine vähenenud peaaegu 10% võrrelduna 38 toetust eraldava riigi SKPga.

- Arenguriigid peavad parandama oma strateegiaid kriitilistes vee-, energia-, transpordi- ja kaubandussektorites, k.a hinnakujundus.

- Inimkond peab tõsisemalt pühenduma taastuva energiaga, efektiivsetele ja muul moel keskkonnasõbralikele energiaallikatele. Tavapärane lähenemine tähendab, et aastaks 2030 on süsinikdioksiidi emissioon 70% suurem kui praegu ja taastuvenergia moodustab kõigest 4% kogu energiakasutusest, praegu on see 2%. Me vajame põlvkond tagasi põllumajanduses algatatuga sarnanevat ühist pingutust, mis viis rohelise revolutsioonini.

Maakera rahvastikule lisandub järgmise 25 aasta jooksul veel kaks miljardit inimest (suurem osa vaesematesse riikidesse), kellel on vajadus energia järele. Kui seda kasvu ei saavutata keskkonnahoidlikul viisil, on mõjud inimeste heaolule katastroofilised. Liiga hilja on õigeid valikuid teha 25 aasta pärast. Oma laste ja lastelaste nimel peame me tegutsema praegu.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing