Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Piirüüri kaotamine lõpetab ebaõigluse
Eile võttis Riigikogu vastu elamuseaduse muudatuse, millega kaotatakse ära üüri piirmäärad. Minu hinnangul on tegemist õige otsusega. Piirmäärade kehtestamine oli halb abinõu nn sundüürnike probleemide lahendamiseks.
Riigikogu ja omavalitsuste kohustus on aidata neid inimesi, kes ise endaga hakkama ei saa. Kui sinu sissetulek pole piisav üüri maksmiseks või endale oma kodu soetamiseks, siis peab riik tagama, et sul oleks katus pea kohal.
Eestis lükkas aga riik oma kohustused eraomanike kaela. Tänu piirüürile ei olnud majaomanikel võimalik oma varalt teenida maksimaalset tulu, sest nad ei saanud neile kuuluvate korterite eest mõistlikku üüri küsida. Mõistlikkuse määrab ära üüriturg. Kuna riik üritas üüriturgu suunata, siis ei olnud võimalik eraomanikel maju korda teha ehk oma vara väärtust kasvatada.
Eilne Riigikogu otsus tähendab seda, et nüüd selguvad lõpuks inimesed, kes tõesti abi vajavad ja nende üürikulusid peab hakkama doteerima riik või omavalitsus.
Inimesed, kes nimetasid end sundüürnikeks, jagunevad erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse. On üksikuid vanainimesi, kes jääksid turuhinnaga makstes eluasemeta. On tõenäoliselt ka heal järjel inimesi, kes oma sundüürnikustaatust ära kasutasid ehk said endale osa majaomanike tuludest.
Piirüüri suurim puudus oli see, et riigi kehtestatud piirmäär ei arvestanud inimeste sissetulekute erinevust. Toetati kõiki, kel oli õnn või õnnetus elada omanikele tagastatud majades. Selline lähenemine oli ebaõiglane inimeste suhtes, kes pidid endale ise eluasemelaenuga kodu soetama või siis pidid kodu üürima.