Riidekirstu uus elu

Üle saja aasta vanune riidelaegas oli tõepoolest suur ja raske, nõudes nelja mehe jõupingutusi, et see lakaluugist köite abil alla saada. Võib õnne tänada, et kirst alla vinnamisel suure hoo tõttu vastu graniitkivimüüri kukkumisest pääses. Kui varandus lõpuks õuemurule jõudis, jätkus imestajaid, et kus sa selle suure ja vana kirstuga nüüd linna lähed. Minu soov kirstule uus elu anda oli aga raudkindel.

Arvatavasti oli kunagist pruudikirstu kasutatud ka viljasalvena. Pragude vahelt punnitavad viljaterad ja hiirte hävitustöö olid selle tunnistuseks. Kaane sisse näritud auk rääkis elavalt kõhutühjust tundnud hiirtest, kelle sajad järeltulijad on tänaseks juba ammu hiirte paradiisi jõudnud.

Kuna riidelaegas oli juba aastakümneid mustust ja tolmu kogunud, tuli esimese tööna ette võtta puidupinna pesemine harja ja pesuvahendiga. Pärast mitmekordseid pesemisi ja loputamisi hakkas kirstu hele okaspuu ja kaunis põletuskirjas muster silma paitama. Kirstu viimistlustöö osutus üheks meeldivamaks ? mõnusalt lõhnav linaseemneõli lõi särama mustrikirja. Kohati viltuselt välja kukkunud põletusmustrid ja ristimärgid hoiavad eemal kurjad jõud ja õnnetused, lisaks mõjuvad nad nii inimlikult ja koduselt.

Viimistlustööd tehtud, jäi veel üle paluda töökat vanaisa, et ta kirstul jalad lühemaks saeks. Muidu poleks ?uue? kirstu sügavamatesse nurkadesse kuidagi pääseda õnnestunud. Samuti valmisid vineerist riiulid asjade paremaks paigutamiseks ning soliidne riidekirst oli ärganud uuele elule. Küll siis jätkus imestajaid, et polegi sel kirstul väga viga, vaata et iluski teine.

Teekond pealinna suunas sai riidelaekal veedetud järelkärus. Varanduse kodutrepist üles vedamiseks tuli jälle rakendada lisajõude. Ometi oligi riidekirst jõudnud oma uude koju ? miljööväärtuslikku puitlinnaossa. Tänaseks on saanud kirstust praktiline mööbliese, kuhu on ära mahutatud suur osa riietest. Puithingedel kääksuga avaneva kirstukaane rõõmus hääl tervitab nii hommikul kui õhtul, mis annab tõestust igapäevasest kasutusest.

Pean riidelaegast kõige erilisemaks ja väärtuslikumaks mööbliesemeks, mis paelub alati külaliste tähelepanu. Ikka ja jälle küsitakse selle päritolu ja tausta kohta, avaldatakse vaimustust ja kadedustki. Arusaadav ka, praktilist kasutust leidev mööbliese, millel on vanust enam kui sajand, pole sugugi tavaline külaline Eesti ?euroremonditud? kodus.

Vanadel asjadel on teistmoodi hõng, nad seovad inimest möödunud ajaga, pannes mõtisklema seda eset valmistanud ja ümbritsenud inimeste ja keskkonna üle. Tekitades mõtteid, milliseid riideid ja esemeid, vastavalt elujärjele ja moele, on selles aegade jooksul hoitud.

Kuni 19. sajandi lõpuni oli eesti talupoja ainsaks riiete ja toiduvarude hoiupaigaks kirst. Kirst, mis maksis 2?3 rubla, oli kuni 19. sajandi lõpuni eesti talupoja vallasvara seas üheks hinnalisemaks esemeks. Otstarbe järgi eristati vilja- ja riidekirste, mis konstruktsioonilt olid sarnased, kuid erinesid viimistluse ja kaunistusvõtete poolest. Riidekirstu koht oli tavaliselt kas aidas või toas. Lisaks argipäevasele kasutusvaldkonnale oli sel mööbliesemel oluline koht pruudi kaasavara seas, kuna kirstu mõõtmete järgi otsustati tihtilugu kaasavara suuruse üle. Jõukas peretütar sai uhkeldada suure kirstuga, kuid vaesemad pruudid panid rahvajuttude järgi riidelaeka põhja ka kive.

Kirstu valmistamiseks kasutati peamiselt okaspuitu ning ainsaks metallist elemendiks oli rauast lukk. Mitmekesise kujuga lukuplaadid on üheks näiteks külaseppade loomingust. Erinevalt viljakirstudest leidus pruudikirstudel enamasti ka pinnakaunistusi ning nende tegemisel kasutati lõike- ja põletustehnikat. 19. sajandi lõpus lisandus veel puidupinna maalimine. Sarnaselt mööbliga eelistati ka kirstude värvimisel sagedamini punakaspruuni tooni, harvemini esines rohelist ja sinist.

Tänapäeval on kirst osa kodukujundusest. Peale panipaiga on neid kasutatud ka pliidi, kraanikausi ja televiisori ?peitmisel?. Viimane variant tundub sellise väärika eseme puhul küll väärkohtlemisena, kuid eks igaüks otsustab ise.

Autor: Sigrid Suu