Investeeringu kindlustamine poliitilise riski eest

Jako Kruuse 25. august 2004, 00:00

Erinevalt kaupade ja teenuste ekspordist on Eesti ettevõtted viimasel ajal hakanud üha enam teostama ka tavapärasest veidi erinevaid eksporditehinguid. Nimelt kapitali eksporti ehk otseinvesteeringuid. Toon ühe näite. Aktsiaselts A on Eestis edukalt tegutsenud 5 aastat. A toodab eelkõige tootmishoonete ehitamisel kasutatavaid paneele. Ligi 80% ettevõtte toodangust eksporditakse Lätti ja Soome, ülejäänu realiseeritakse Eestis. Viie tegevusaastaga on A neil turgudel võitnud arvestatava turuosa. Selle suurendamine ei ole enam võimalik, seetõttu otsustab A nõukogu kanda kinnitada uutel turgudel.

Tellitud turu-uuringust selgub, et nimetatud paneelide järele oleks suur nõudlus Ukrainas. Paraku ei ole paneelide transportimine sellesse piirkonda majanduslikult mõttekas. Siit edasi liigub mõte tütarettevõtte asutamisele ja tehase rajamisele Ukrainasse, täpsemalt Kiievisse. Tehase rajamine Kiievisse annab lisandväärtusena võimaluse peale Ukraina suunata müüki ka Valgevenesse ning osaliselt ka Venemaale. Tehase rajamine nõuab investeeringuid ca 30 mln kr, mille A suudab teostada võõrkapitali kaasamata. Prognooside järgi peaks investeering ennast ära tasuma viie aastaga.

Kas investeering end ka tegelikult ära tasub, ei suuda keegi täpselt ennustada. Ometigi on projekti ebaõnnestumine äririskidest tingituna igati aktsepteeritav. Kes ei riski, ei joo ka ?ampanjat. Äri ebaõnnestumise võimalus ei piirdu siiski ainult äririskidega. Eksisteerivad ka poliitilised riskid, mis on A-le palju etteaimamatud. Seda, milline poliitiline olukord valitseb Ukrainas nt viie aasta pärast, on kordades raskem ennustada kui äririskidega seonduvaid stsenaariume.

Poliitilised riskid jaotatakse üldjuhul kolme gruppi. I grupp käsitleb valuuta ülekande- ja konverteerimispiiranguid. Ülekandepiirang leidis nt aset 1998. a Venemaal, mil valitsus külmutas 90 päevaks ettevõtete välismaksed. II gruppi kuulub valitsusepoolne ettevõtte varade sundvõõrandamine. Sundvõõrandamisena saab käsitleda Argentinas 2001. a toimunut: valitsus külmutas mitmete eraisikute ning ettevõtete pangakontod. III grupi riskid seisnevad ettevõtte vara hävimises sõjategevuse, rahutuste või terrorismi tagajärjel, kui niisugune tegevus on suunatud valitsuse vastu. Näitena terrorismiaktist on Maailma Kaubanduskeskus 11.09.2001.

Peale nimetatud riskide loetakse poliitilise riski realiseerumiseks ka valitsusepoolset ettevõttega sõlmitud lepingu rikkumist. Viimast saab poliitilise riski realiseerumisena käsitleda ainult sellisel juhul, kui ettevõte on ärisuhetes kohaliku valitsusega (üldjuhul infrastruktuuri projektid).

Lahendus poliitiliste riskide elimineerimisel on investeeringugarantii, mille väljastamist alustab KredEx lähiajal. Garantiisid väljastavad üldjuhul riigi alluvuses olevad ekspordiagentuurid nagu KredEx Eestis. Investeeringugarantii väljastamise eesmärk on eelkõige oma riigi ettevõtete konkurentsivõimele, globaliseerumisele ning tuntusele kaasaaitamine.

Investeeringugarantii leiab enim rakendust hotellide, tehaste, kaupluste rajamisel ning infrastruktuuri projektide korral. Üldjuhul väljastatakse investeeringugarantiisid 3?15 aastaks, erandjuhtudel on võimalik kehtivat garantiid tema eluajal pikendada. Riskide maandamise eest peab investor KredExile tasuma garantiipreemiat, mille suurus sõltub eelkõige sihtriigist, kuhu investeeritakse, ning garantii pikkusest. Garantiipreemia määramisel võetakse muu hulgas arvesse ka teisi asjaolusid: tegevusala, investori kogemused, projekti elujõulisus. Kahjujuhtumi korral lähtutakse kahju väljaarvutamisel üldjuhul investeeringu väärtuse langusest või summast, mida investoril ei olnud võimalik üle kanda (ülekandepiirangud). Enne hüvitise maksmist rakendab KredEx ooteaega, mis peaks andma kinnituse, et realiseerunud poliitiline risk ei ole ajutise iseloomuga. Ooteaeg sõltub konkreetsest riskist ja jääb üldjuhul vahemikku 3?6 kuud.

Investeeringugarantii kasu ei peegeldu kindlasti ainult turvatunde ja unetute ööde kõrvaldamisena. Kindlasti mängib garantii olulist rolli laenu võtmisel. Tunneb ju võlausaldaja ennast turvalisemalt, teades, et üks olulisemaid kohustuste mittetäitmise põhjusi, poliitiline risk, on elimineeritud. See peaks omakorda kajastuma soodsamates laenutingimustes.

Eeliseks on kindlasti ka nn vihmavarjuefekt: kahju tekitamisel tuleb ju valitsusel seletusi anda Eesti riigile, mis on muuhulgas ka ELi liige.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:40
Otsi:

Ava täpsem otsing