Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Lõunanaabreid avastamas

Tõnu Tramm 27. august 2004, 00:00

Üheks levinumaks marsruudiks eestlastele on saanud sõit mööda rannikuala alates Pärnust Riiani, sealt edasi Jurmalast Kura sääreni ja siis mööda mereäärt alla kuni Neringa poolsaareni välja. Miks selline trass populaarseks on saanud, seda mõistab igaüks, kes selle korra läbi on teinud.

Päevasel ajal Tallinnast startinuna oleme võtnud sihiks jõuda õhtuks Kura sääres asuva Kolka lähedale. Riia ühe vaatamisväärsuse, Lido, otsustame jätta tagasiteele, et siis reisile korraliku kehakinnituse ja lasteatraktsioonidega meeldejääv punkt panna. Kui hommikul varem startida, jõudnuks vabalt läbi käia ka Jurmalas asuvast Baltimaade moodsaimast veepargist, mis jääb vahetult tee äärde, kuid hiline lahkumine Eestist sunnib selle variandi maha kriipsutama.

Tee, mis kulgeb mööda Riia lahe läänekallast Kura sääre poole, on palistatud ohtrate majakeste ja rannaribadega, sekka mõni kämping ja motell. Nagu näiteks Bre?nevi kurikuulsa tütre endine suvila, mis nüüd turistide teenindamiseks motelliks kohendatud. Kõik mere äärde viivad teed on kividega suletud ning tavalise autoga sinna asja pole. Ettenägelikult oleme valinud sõiduvahendiks säästliku diiselmootoriga Nissani maasturi, tänu millele õnnestub keerata mere äärde just sealt, kus inimasustus kõige kaugemale jääb ja öö rahulikult mööda saab saata. Kurasääre tippu ehk Kolkasse jõuame alles hommikul.

Kolkasse sisenemisel vaatab vastu värskelt ehitatud parkla, kuhu auto jätmise eest tuleb maksta. Õnneks vaid 50 santiimi ehk laias laastus 12 krooni. Ilm Kura sääre tipus on just selline, et taas kord tõdeda Eestimaa ilma poolest neetud asukohta: vasakule jäävas osas on taevas selge nagu prillikivi, paremale poole jäävas aga, kus asub Eesti, on see tume nagu potipõhi. Justkui piir suve ja Eesti vahel.

Posti otsa kinnitatud sildid näitavad, et Saaremaa on suisa kiviviske kaugusel, täpsemalt 38 km. Paraku ei ole vaatamata selgele ilmale palja silmaga Sõrve tippu võimalik hoomata, mistõttu on kodumaa silmitsemiseks kasulik binokkel kaasa haarata. Kodumaa lähedust saab kogeda alles siis, kui uuesti autosse istuda ja raadiot kruttides Saaremaalt kostuv Raadio 2 välja peilida.

Kolkast sadakond kilomeetrit lõuna poole jäävasse Läti sadamalinna Ventspilsi sisenedes saab kohe selgeks, miks lõunanaabrid seda linna kohalikuks Dubaiks kutsuvad. Linn oma vabasadamaga on teinud läbi peadpööritava arengu, isegi bussijaam on Läti moodsaimaks tituleeritud. Kõikjal valitseb puhtus ja rohelus, justkui Läänes. Oleme otsustanud ära testida Ventspilsi vabaõhu veepargi, mis peale veemõnude nautimise annab matkajatele suurepärase võimaluse ka saunas käia.

Ehkki taevas on pilvitu ja päike paistab, on samas läheduses asuvas rannas ilm siiski tuuline ja jahe. Veepargi plastiksein varjab aga tuule ning basseini ääres päikest võttes tunned end justkui Vahemereäärses hotellis. Lastele on ohtralt liumägesid, vanemad saavad seni mullivannides mõnuleda või 24 kraadi sooja veega basseinis mulistada. Ja kui aega rohkem, siis kas või terve päeva. Päevapilet maksab inimese kohta 3 latti ehk 75 krooni, mida pole just palju küsitud. Meie otsustame jääda parki vaid pooleteiseks tunniks, mis läheb inimese kohta maksma laias laastus 25 krooni.

Pärast veeparki veedame veel tunnikese linna keskel asuvas lastepargis, mis lätlasi lausa kadestama paneb. Nii palju erinevaid atraktsioone ei leia ühestki Eesti avalikust lastepargist.

Ventspilsi rohelusest lahkudes on arvamus Lätist tõusnud pilvedesse. Vilinaga prantsatab see aga vastu maad kohe, kui selja taha on jäänud teise Läti sadamalinna, Liepaja silt. Ja ehkki linnas asub hiigelsuur Lauma pesutehas, on kogu linn sümbioos nõukogudeaegsest Paldiskist, Kohtla-Järvest, sekka natuke Paljassaaret ja Koplit. Linnas sõidavad ringi roostetanud Ikarused, liinitaksot aga vastu maad vajunud vedrudega Vene Gazellid. Terved suured elurajoonid on tühjad, kaupluses Läti keelt peaaegu ei kuule. Vaid Liepaja südalinnas on justkui oaas keset kõrbe ? väike jalakäijatetänav, mis meenutab läänelikumat linnakultuuri. Kontrast kahe Läti sadamalinna vahel on vapustav ja seda tasub kogeda.

Loomulikult tasub leida aega, et peatuda Palangas. Leedu peamine suvituslinn oma rohelisusega annab silmad ette isegi meie Pärnule. Öömaja leidmisega probleemi ei ole, sest Palanga vahetuses naabruses asuvas Sventojis on terve teeäär palistatud autodega, mille omanikud pakuvad rendile korterit. Hinnad kõiguvad 100 liti piires ja kaubeldes on võimalik ka hinda alla saada. Kes soovib aga telkida, siis Palanga lähedal head kohta leida on sisuliselt võimatu. Küll aga leiab suurepärase koha mõnikümmend kilomeetrit Kaunase kiirteest vasakule jäävast Plateliai looduspargist, kus kümmekonna liti eest saab imekauni järve kaldal koha, kus olemas kõik telklaagri püstitamiseks: lõkkease, lauad, toolid jms.

Leedus olles tasub kindlasti läbi sõita Kaunasest ja loomulikult enne Vilniust asuvas Trakaist. Trakai lossi muuseumisse maksab sissepääs neljale inimesele 21 litti ehk 96 krooni, samuti peab arvestama 5 liti (23 kr) suuruse parkimistasuga. Kes lossis enne käinud ei ole, võiks sellega kindlasti tutvust teha. Tõeliselt kaunis keskaegne idüll ümbritsevate järvede rüpes.

Kui ka Leedu pealinn Vilnius üle vaadatud, võtame suuna tagasi Riia poole. Ei saa ju naasta koju, ilma et pole käinud Lidos keha kinnitamas. Pärast neli päeva kestnud automatka on sealne toiduvalik näljase inimese tõeline paradiis, nii nagu lastele Lidosse rajatud lõbustuspark. Öö hakul Tallinnasse tagasi jõudes näitab auto odomeeter 2200 km. Viiepäevase matka kohta polegi seda nii vähe, sest tegelikkuses tahtnuks paljudesse kohtadesse pikemaks ankrusse heita.

Nii nagu ütleb laulusalm: ?ei saa me läbi Lätita?, ei saa minna Leetu ilma Neringa poolsaart külastamata. Miks aga leedukad ei soovi turiste sinna juhatada, on iseküsimus.

Ainus silt Klaipedas, mis näitab Neringa suunas, juhatab turistid pikka autoderivvi vanas sadamas, kus mingi praam küll liigub, kuid piletit küsima minnes ütleb nägus tütarlaps otse, et kui olete sõiduautoga, pole teil mõtet siin passida. Ja juhatab 2,5 kilomeetrit edasi uude sadamasse, kuhu ei näita ühtegi viita.

Sadamas on kolm-neli piletimüügikohta ja pilet maksab 32 litti (146 kr), mis sisaldab ka autojuhi piletit. Vajadusel saab juurde osta 1,5-litise täiskasvanupileti (7 krooni), lapsed saavad tasuta. Piletid käes, sõidame Kaunase korvpallimeeskonna nime kandvale praamile ja juba veerand tunni pärast olemegi Neringa poolsaare pinnal.

Kurss otse Nidale võetud, tuleb mõne kilomeetri pärast lunastada veel auto eest ökoloogiamaks 15 litti ehk umbes 70 krooni. Seega läheb näiteks kahele täiskasvanule, kahele lapsele ja ühele autole poolsaare külastamine maskma pisut üle 200 krooni.

Piki poolsaart kulgeva ainsa maantee äärt palistavad majad, mis tekitavad tunde, nagu oleks sattunud mõnda Rootsi rannakülla. Nidasse jõudes selgub, et terves linnas on parkimine keelatud ning selle eirajaid karistatakse rängalt. Auto rattad lukustatakse ning trahv ulatub sadadesse littidesse. Kavalamad sõidavad aga otse südalinnas asuvasse jahisadamasse, kus tegelikkuses on vaid päevapilet, kuid kontrolli sooritava tädiga saab üsna lihtsalt kaubale ning auto jätmine tunnikeseks sadamasse vaid 1 liti eest pole mingi probleem.

Linn ise on aga kui puhkaja paradiis ? puhas ja kaunis. Loomulikult ei saa Neringas olles jätta käimata düünidel. Otsustame võtta ette 3 km pika matka ning ronida ühe kõrgeima liivadüüni tippu keset poolsaart. Vaev tasub end kuhjaga, sest avanev vaade meeletutele liivaväljadele on võrratu. Tunned end justkui kõrbes, kus imepeen liiv mõnusalt jalge all krudiseb.

Kahju on sealt lahkuda, aga kuna terve poolsaare ulatuses on telkimine rangelt keelatud, tuleb tagasitee enne õhtut nii või naa jalge alla võtta. Teel sadamasse, kus enam sõidupiletit ei küsita, kiirustada ei maksa. Sest teele on üles seatud kaval lõks Juodkrantes ehk turistidele arusaamatud liiklusmärkide kombinatsioonid, mis on politseinikele tõelised rahaveskid.

Omast arust täidad kõiki reegleid, aga selgub, et tegelikkuses eirad neid nii, et juhilubasid loovutamata pääsu pole. Sellest jamast õnnestub siiski pääseda kohe, kui politseiauto armatuurlauale sajalitine kupüür (ca 460 kr) libistada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:44
Otsi:

Ava täpsem otsing