Luksuslik Mauritius

Veel möödunud sajandi keskel olid tillukesed paradiisisaared vaid unelmate ja kirjanduse pärusmaa, tänapäeval on suur osa neist degradeerunud lihtsalt turismiobjektiks ja kaotanud oma neitsilikult romantilise oreooli. Kas Mauritius on erand? Mõnes mõttes kindlasti, sest teadlikult on välditud massturismi. Prioriteet on viietärnihotellid, gurmeerestoranid ja luksuslik imago. Kõige selle sümboliks on Royal Palm, mis kuulub maailma juhtivate hotellide nimekirja ja on midagi palju enamat kui lihtsalt viis tärni. Kui Mauritius on paradiis, siis Royal Palm on selle kuninglik loo?, kus armastavad peatuda Jaques Chirac, Michael Schumacher ja kogu maailma staarid.

Hotellis domineerib looduslähedane luksus: rookatused ja väärispuit, poleerimata marmor, imepeen valge linane, India antiik ja ehtsa kullaga tikitud siid. Toad on suured, 55?280 m², igaühel on oma terrass vaatega merele, lamamistoolid rannas ja terve trobikond teenindajaid, kes valmis iga hetk su soove täitma. Õitemerre uppuv troopiline park ja kõrged müürid tagavad rahu ja vaikuse. Suur osa külastajatest on püsikliendid, kes kogu maailma piisavalt näinud ega lahku kogu puhkuse jooksul hetkekski sellest turvalisest paradiisist.

Kuna meil uudishimust puudu ei tulnud, siis saimegi teada, et kõige kaunim loodus on saare lõunaosas. Mäed, suurejoonelised vaated ookeanile, lopsakas troopiline mets, uhked kanjonid ja kosed ning iidsed vulkaanikraatrid tumerohelise veesilmaga südames. Omaette vaatamisväärsus on Grand Basini järv, kohalike hindude kultuspaik, mis asendab püha Gangest kaugel kodumaal. Kes Indias käinud, sellele ei paku templid midagi uut, aga kogu paiga atmosfäär ja giidi selgitused aitavad paremini mõista multikultuurse Mauritiuse olemust.

Kolmsada viiskümmend aastat tagasi oli saar veel asustamata. Tänapäeval on suurem osa elanikest India päritolu, arvukuselt järgmine elanikegrupp on kreoolid, Aafrikast toodud orjade järeltulijad, ja siis hiinlased. Euroopa koloniste on alles vaid kümme tuhat. Kuigi prantslased olid juba 1810. aastal sunnitud Mauritiuse Inglismaale loovutama, on prantsuse kultuur, keel ja kokakunst tänapäevani domineerivad.

Suurem osa Mauritiusest on aga lihtsalt üks suur suhkrurooistandus ja pealinn Port Louis nagu lõunamaised linnad ikka, kaootiline ja natuke räpakas. Nii loobusime lõpuks ringirändamisest, sest jõudsime arusaamisele, et tõeline paradiis sellel paradiisisaarel ongi meie hotell, ja veetsime ülejäänud päevad Royal Palmi rahuloleva luksuse embuses.

Päeva on hea alustada suplusega, seejärel süüa terrassil hommikueinet ja vaadata, kuidas kalapaadid ning purjekad tasapisi sinise silmapiiri taha kaovad. Kõige selle taustaks korallrifil murduvate lainete mühin, palmilehtede sahin tuules ja arvukate lindude rõõmus vidin. Tavaliselt leidub sellistes laguunides üksjagu koralle, nii et ujudes ja rannas jalutades on mõistlik kanda spetsiaalseid jalanõusid. Royal Palmi rand on aga absoluutselt pehme lumivalge liivaga. Kõik kivid on lahest välja korjatud ja randa riisutakse kaks korda päevas. Ehk liigagi steriilne, aga kes on kord terava koralli peale astunud, teab, millest räägin.

Kui hing midagi enamat ihkab, siis rannas askeldab paarkümmend ?okolaadpruuni noormeest, kes valmis iga su soovi täitma. Pole mingit vahet, kas soovid lihtsalt jahutavat kokteili, mängida golfi, kihutada ringi veesuuskadel või minna terveks päevaks purjekaga merele ? kõik korraldatakse viie minutiga. Aeg-ajalt on ju mõnus sõita paadiga rifile ja imetleda seal läbipaistvast paadipõhjast kumavat veealust maailma ning ujuda maski ja lestadega värviliste korallide ja uudishimulike kalade keskel.

Igal õhtul, kui päike silmapiiri riivab, hakkab tasapisi vihma tibutama. See on paras hetk nautida päeva viimast ujumiskorda. Pärast ujumist on nii mõnus seista kaldal ja oodata, kuni soe paduvihm ookeani kibeda soola ihult minema uhub, ja vaadata, kuidas kuusirp lainetele hõbedat külvab. Mauritiusel näeb noor kuu välja justkui vana, päike on keskpäeval põhjas ja aprilli värskendavad tuuleiilid tähistavad talve algust. Jaanuari ning veebruari lämmatavat niiskust ja suuri torme meenutavad veel vaid öised vihmahood.

Tuppa tagasi jõudes leidsime toast kirja, mis palus õhtusöögile ilmuda korralikus rõivastuses, vältida teksaseid, lühikesi pükse ja rannarõivaid. Esialgu selline palve veidi ehmatas, sest üsna loomulikult olime musta ülikonna ja lipsu troopikasse sõites koju jätnud. Õnneks selgus, et üldine rõivastuskood oli siiski luksusfirmade suvine casual smart.

Royal Palmi tohutu menu üks põhjuseid on kindlasti suurepärane köök, mis igati Michelini tärnide tasemel. Apelsinikastmes krevetid, palmisüdame ja krabi tartar, foie gras, crcme brulé soolakasukas kütud kala ja homaarikarri. Kuidas sellist kö nimetada? Kas nouvelle cuisin, veelgi moekamalt fusion võihtsalt Mauritiuse ime? Meie eelistasime igatahes viimast, sest Mauritiuse köon juba ajalooliselt kolme kuulsa, prantsuse, india ja hiina fusion ehk siis sulam.

Pärast sööki jõime baaris kokteili ja kuulasime muusikat. Igal õhtul pakuti nautimiseks erinevat muusikat: d?äss, itaalia estraad ja prantsuse ?ansoonid. Aeg-ajalt üllatati luksusliku moeetenduse või kaunite ka?miirsallide presentatsiooniga. Kui ka midagi müüa püüti, siis tehti seda äärmiselt delikaatselt. Royal Palmi kuldne reegel on külaliste privaatsus ja rahu. Laudade vahele jääb paar-kolm meetrit ja seltskondlik suhtlemine on tagasihoidlik.

Mis see kõik maksab? Kõige odavam tuba 870 ja kõige kallim sviit 3250 eurot ööpäev.

Autor: Anna De Muynck