Krimm erineb Ukrainast nagu öö päevast

Raivo Sormunen 03. september 2004, 00:00

Tallinnast 2500 km kaugusele Krimmi jõuab nelja päevaga, kuid pärast Poola-Ukraina piiri ületamist avanev maailm tasub vaeva ära. Ka vahepealne Poola jätab toreda mulje: korralikud teed, lihtne teemärgistus, vaikselt põristavad Fiatid, lintidega ehitud ristid hoolitsetud heinamaadel ja palju kirikuid. Üllatusena õnnestus Poola-Ukraina piir ületada kõigest tunniga. Oleks läinud ehk kiireminigi, kui poleks tekkinud väikeseid tõrkeid immigratsioonikaardi täitmisel. Ukraina piirivalve oli sõbralik ja pagas kedagi ei huvitanud. Kui mõtlesime, et ehk aitas kiirele ületusele kaasa vähepopulaarse Zosin-Ustilugi piiripunkti valik, siis tagasiteel seal nähtud poolekilomeetrine ja aeglaselt veniv autode saba hajutas esialgse optimismi.

Esimesena jäid Ukrainasse sisenemisel silma Eestitki kunagi kaunistanud kollased metallist leivakaljavaadid. Ka hinnad olid nostalgilised, igati ehe kaljaliiter maksis 1?1,5 grivnat (2,45?3,7 krooni). Suuremates linnades sai kalja pea igal ristmikul.

Sarnaselt Poolaga tuleb Ukrainas pidevalt läbida väikseid aleveid, mis alandab riigis liikumise kiirust. Kui maanteed on enam-vähem hästi läbitavad, siis linnades oma autoga eriti sõita poleks tahtnud. Enamik teid pani auto hüppama ja reisijail hambad plagisema. Samuti peab linnades olema ettevaatlik, kuna paljude sealsete autode tehniline seisund ei võimalda näidata suunatuld ning seetõttu ei maksa kiruda, kui keegi ootamatult pidurdab ja kiire vasakpöörde teeb. Ukraina masinate kehvast seisust olid teadlikud ka Poola piirivalvurid, kes tagasiteel ühele paarikümne aasta vanusele Mercedesele kiiret tehnoülevaatust tegid. Kui internetifoorumitest jäi silma, et Ukrainas on tanklaid vähe, siis praeguseks on olukord hea ja uutele tulijatele veelgi parem, kuna väga paljusid bensiinijaamu alles ehitati.

Ukraina asulad on suuresti ühepalgelised. Kui Eestis asuvad majad teede servas, siis Ukrainas on tavaline kõikvõimalikke sulelisi ja kitsi täis kahekümnemeetrine puhvertsoon. Helesiniste majade ja aedade ees pingil ajavad vanamehed juttu ning teede ääres müüakse aiasaadusi. Ehkki nende hinnad olid rohkem kui taskukohased (näiteks 25 kr ploomi- või aprikoosiämbri eest), oli väikseimaks mõõtühikuks tavaliselt ämber. Õnneks sai enamikus kohtades ka paari kilo puuviljade ostu peale kokku leppida.

Ukraina müüjatel jääb puudu loovusest. Kui külas müüs naabrimees virsikuid, siis ei taibanud ka teised midagi peale virsikute müüa. Järgmises külas pakuti aga vaid vaarikaid. Kõige huvitavamaks külaks osutus reisi ajal Rakove, kus peaaegu kõik külaelanikud müüsid keedetud vähke (tükihind vaid 2,5?3,7 kr). Paarikümne vähi kõrvale sai võetud keedetud ja soolaga üleriputatud kuumi maisitõlvikud ning lihtne pidusöök võis alata. Ühes kohas kutsus aga müüjale seltsi pakkunud vanem daam meid enda juurde ise pirne korjama. Kuna paari kilo eest antud viis grivnat (12 kr) oli tema arvates kohutavalt palju, kostitas ta meid ka bor?iga ja toppis külalislahkust näidates poolvägisi meile ka paar kilo kartuleid kaasa. Tagasiteel parastasid Poola tolliametnikud kartuleid pagasiruumis nähes lõbusalt: ?T?ernobõl, T?ernobõl.?

Ööbimiskoha leidmisega Ukrainas probleeme pole. Küll peab arvestama, et suvel võib juba kella kaheksa paiku olla kottpime ning isegi suuremaid linnu võivad valgustada vaid majaaknad ja autotuled. Vinnitsa linnas vastati meie sellekohasele küsimusele, et tegemist on riigi säästure?iimiga. Pimedusest hoolimata ei tekkinud linnades orienteerumisega probleeme, sest taksojuhid on abivalmid. Kui esialgu sai nendega igaks juhuks sõiduhinnas kokku lepitud, siis hiljem polnud seda vaja teha. Välisturiste vähemalt Ukraina sisemaal veel alt ei tõmmata. Taksomeetri puudumise tõttu võeti hind küll laest, kuid kilomeetri tasu üle 2,5?3,7 kr ei küündinud (tõsi, mõnevõrra kallim oli taksosõit Krimmis).

Ukrainas võib suuremate teede ääres kohata keskkonnamaksu koguvaid ökolooge, kes ühelt poolt tunduvad poolillegaalsed, teisalt on neil teedel korralik märgistus väljas ja mitmes kohas tegutsesid nad koos miilitsaga. Meie kohtusime nendega esimest korda alles 400 km kaugusel piirist, kus neil õnnestus pärast pikka veenmist ja juttu kasseerida meilt 27 grivnat ehk 66 kr (esmalt küsitud taks oli 40 grivnat). Alguses tundus asi kahtlane, kuid skeptilisus hajus veidi, kui mujal Ukrainas kohatud ökoloogid aktsepteerisid esimeses ökopunktis saadud paberit. Eesti saatkond Kiievis polnud neist midagi kuulnud, kuid lubas asja uurida.

Mida lähemale Krimmile, seda uuemaks muutus autopark. Palju oli Vene, Valgevene ja Moldova autosid, Lääne-Euroopa numbrimärke kohtas harva, neist jäid enim silma Saksa omad. Krimmi autonoomsesse oblastisse jõudmisest annab märku piiripost, kus reisijailt kasseeritakse kümme grivnat. Järgneb pikk sirge tee ja lagedad väljad. Huvitavamaks läheb alles Simferopolis, kus algab vaikne pidev tõus üle Krimmi mägismaa ja seejärel juba kiirem laskumine Musta mere äärde. Internetifoorumite põhjal valisime ööbimiseks aristokraatide väikelinna Gurzufi. Majutuskohta broneerida pole mõtet, sest teenusepakkujaid on palju. Piisas vaid linnas ekslemisest, kui juba tuldi juurde ja esimene ööbimiskoht oli olemas. Väike asula oli juuli keskel turiste täis ja siginat-saginat isegi üleliia. Seetõttu peaks vaikuse armastajad juulis-augustis Krimmist loobuma. Lisaks võiks arvestada ligi 40kraadise kuumuse ja kõrgemate hindadega. Vahetasime esialgu valitud korteri mägede jalamil asuva eramaja vastu, mille hind oli korteri omast märksa madalam. Krimmis on mere ja lõbustusasutuste lähedus ülimalt hinnas.

Mustast merest me suurde vaimustusse ei sattunud. Kui eestlased on harjunud kilomeetritepikkuste ja kohati inimtühjade liivarandadega, siis Musta mere ääres on tavaliselt viiekümnemeetrised ja kümne meetri laiused plaa?id, millest paljud kuuluvad sanatooriumidele ja hotellidele ning on pungil inimesi täis. Lisaks tuleb selle eest maksta. Seetõttu sisustasime aega ekskursioonidega, mida pakuti mere ääres vilkalt. Nende pikkus varieerus 4?12 tunnini ja hinnaks oli 100?200 krooni. Kallim oli jahiga sõitmine, kuid algajaid merekarusid tuleb hoiatada, et lainelisel Mustal merel seilamine on paljude jaoks lust ja lillepidu vaid esimesel sõidutunnil. Maismaaekskursioonid olid eranditult venekeelsed ja toimusid korralike Mercedese bussidega.

Nii külastasime Suurt kanjonit, mis pidi olema USA Colorado kanjoni väike koopia ning kus turiste peibutab kanjoni põhjas voolav jõgi koos suplemiseks mõeldud allikakülma ?nooruse vanniga?. Väga hea mulje jättis ka koobaslinn mitu tuhat aastat tagasi kaljudesse raiutud ?korteritega?, millest avanesid miljoni dollari vaated. Krimmi külastajad peaks koobastega kindlasti tutvuma, neist kuulsaim on jalgpalliväljakusuuruste saalide ja looduse poolt aastatuhandete vältel kujundatud stalaktiitide ning stalagmiitidega Mramornoje. Seal saab teha ka ekstreemmatku, kus ühest koopasaalist teise tuleb liikuda roomates. Samuti soovitan Krimmi looduskaitseala, kuhu jäävad poolsaare kõrgeimad mäed ja kuhu pääseb vaid grupijuhiga.

Krimm on kuulus dessertveinide poolest. Tuntumad on Massandra, Koktebel ja Inkerman. Turul ja osas söögikohtades müüdi ka koduveini. Lisaks on populaarsed kõikvõimalikud looduslikud aroomiõlid, mandiõlist roosiõlini. Krimmis soovitan proovida ka roosi kroonlehtedest moosi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:26
Otsi:

Ava täpsem otsing