Riiklik lepe Microsoftiga toob tarkvara inimesteni

Raamlepe Microsoftiga muudab tarkvara äriloogikat olulisel määral ? senisest ?osta ära? lahendusest on tarkvara pakkumine muutumas järjest rohkem teenuse ostmiseks.

Inimene ei osta arvutit, programme ja internetiühendust, vaid seda, et ta saab nendega teha talle vajalikke toiminguid ? saada internetist infot ja meelelahutust, kirjutada kirju ja suhelda sõprade või riigiametiga. Eesmärk ongi, et oma raha eest saaks kasutaja ?infoühiskonna osaks olemise teenust?. Ja seda mitte ainult vahendite, vaid ka garantiide, kasutajatoe ja turvalisuse läbi.

Alustaks lihtsast, kuid viimaste nädalate infotulvas kaduma läinud infost: lepingu allkirjastamisega Microsoftiga ei anna riik kellelegi mingeid eriõigusi, konkurentsieeliseid ega turueelist. Lepingu allkirjastamisega nõustub Microsoft katsetama Eestis uudset tarkvara rendi ärimudelit ning vastutasuks ootab, et riik pööraks rohkem tähelepanu tarkvara varastamise vastu võitlemisele.

Mida selline lepe endaga kaasa toob ning kus peitub riigi ning Eesti arvutikasutaja kasu? Põhjuste lahtiseletamiseks on tarvis pöörduda sündmuste alguse juurde, kui minister Meelis Atonen tegi Bill Gatesile ettepaneku muuta Eesti kodukasutajate jaoks Microsofti toodete ärimudelit.

Riik on enda ette selgelt seadnud infoühiskonna ja teadmistepõhise majanduse arendamise ülesande. Internet ja arvutid on ainult üks väike osa selle eesmärgi elluviimisel. Tegelikult hakkavad internet ja arvutid moodustama järjest rohkem riigi seisukohast elutähtsat infrastruktuuri, nagu seda on näiteks maanteed. Kuid lisaks füüsilistele esemetele on infrastruktuuriga seotud ka kaudsed kulud nagu turvalisus, stabiilsus, kasutajate oskus, seaduslikkus. Selle tagamine on infoühiskonna loomise läbi ka riigi vastutada.

Seni kehtinud Microsofti tarkvara litsentseerimistingimused näevad ette ainult tarkvara soetamist väljaostmise läbi, pannes kasutajad sisuliselt valiku ette, kas käia arvutisse paigaldatava tarkvara eest korraga välja 6000-8000 krooni või katsuda hakkama saada mingil muul moel, kas siis installeerides piraattarkvara, kasutades mingit teist keskkonda või vabavaralisi vahendeid.

Kuigi vabavara on muutunud viimastel aastatel vägagi palju kasutajasõbralikumaks, käib selle arvutisse paigutamine siiski enamikele kodukasutajatele üle jõu. Seda näitab ka statistika, mis telekomifirmade mitteametlikel andmetel annab 97% kodukasutajate turuosast just Microsofti toodetele.

Samas tuleb tõdeda, et osalt just tänu piraatlusele on kasutuses vananenud versioonid ning turvariskid suured. Veelgi enam, ka uute toodete puhul ei võta tarkvaratootjad mingeid riske selle ees, kui nende süül õnnestub arvutit turvaaugu kaudu rünnata ning see kasutuskõlbmatuks muutub.

Lepingu kõige olulisem punkt Eesti arvutikasutaja jaoks ongi just tarkvara rendimudeli teke. Uue ärimudeli korral saab kasutaja tarkvara rentida, tasudes selle eest internetiühenduse maksega koos. See tähendab igakuist, kuid arvuti soetanud inimesele tõenäoliselt taskukohast väljaminekut.

Vastu pakub see mudel aga mitte ainult tarkvara kasutamise võimalikkust, vaid ka garantiisid, et süsteem töötab, on regulaarselt uuendatud, ning kui ta peaks rünnaku objektiks sattuma ning hävima, siis ka sama kuumakse raames süsteemi taastamist. Elioni poolt nädala alguses turule toodud uue internetiarvuti projekti valguses on eriti oluline, et Eestis tekiks ärimudel, kus tarkvara tootjad looksid võimalused internetiteenuste operaatoritele pakkuda koos ühendusega ka legaalset tarkvara.

Võimaluste all ei pea ma silmas mitte üksnes tarkvara enda kättesaadavaks tegemist, vaid ka teenusepakkuja tugispetsialistide koolitust, versiooniuuendusi ja turvalisuse tuge. Teenus peab olema täielik ning me räägime ka majanduslikest garantiidest, et turvaaukude tõttu võimalikuks saanud rünnaku korral võtab tarkvara tootja endale majanduslikud kohustused kompenseerida teenusepakkujatele süsteemide taastamiseks tehtud kulud.

Erinevalt kultiveeritud arvamusest, nagu tahaks riik ainult Microsoftiga sellise rendimudeli kokkuleppe sõlmida ning seeläbi anda konkurentsieelise, on tegelik elu vastupidine. Oluline on, et selliste teenuste turule siseneksid ka teised tarkvara pakkujad peale Microsofti, et säiliks valikuvabadus ning konkurents.

Miks siis ikkagi sõlmida riiklikul tasemel leping? Sarnase raamlepingu oleks Microsoftiga võinud proovida alla kirjutada tõepoolest ka mõni Eesti erafirmadest. Paraku oleks rendimudeli reaalsuseks kujunemine olnud sel juhul kaheldav, sest siinse turu väiksus ning piraattarkvara suur osakaal poleks arvatavasti ühtegi tarkvaratootjat motiveerinud.

Nii oligi tarvis riigi tasemel märguannet, et oleme valmis oma tarkvaraturgu korrastama ning looma taustsüsteemi, kus internetiühenduste ja infoühiskonna levikut igati soodustatakse, pöörates tähelepanu ka legaalsele tarkvarale.

Autor: Andrus Aaslaid