Maaomanikud monopolistide haardes

Eesti kui Euroopa Liidu liige peab austama ka ELi kehtestatud seadusi ja mängureegleid, sh inimõiguste kohta käivaid sätteid, mille on ÜRO heaks kiitnud ja välja kuulutanud juba 10. detsembril 1948.

ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artikkel 4 märgib ühemõtteliselt orjuse ja sunniviisilise töötamise keelamist (erandiks sõjaväeteenistus, katastroofid, nakkushaigused). Eesti põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ja teenistusse (erandid on samad).

Kui näiteks maaomanik ei ole töö või teenuse tellija, aga talle on pandud kohustus tööd teha või teenust osutada (nt üle eramaa kulgevate liinirajatiste ? elektri- ja telefoniliinide, gaasitrasside ? kohustusliku hooldamise ja nende puutumatuse tagamine), saab seda nimetada vaid sunniviisiliseks tööks või sundteenuseks.

Põhiseaduse § 25 märgib, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

Asjaõigusseaduse rakendamisseaduse (§ 152 lg 1 ja § 154 lg 2) ning teede- ja sideministri määrus (nr 122, 21.12.2000) nõuavad aga maa või vara omanikult just seda tasuta tööd ja teenust tehnorajatiste omaniku kasuks. Meil on nende tehno- ja liinirajatiste omanikud peamiselt teatavasti Eesti Energia või Elion või nende tütarettevõtted ja allasutused.

Tehnorajatise omanik teenib maaomanikele pealesurutud tasuta töö ja teenuse arvel kasumit. Lisaks on selliste nõuete tõttu takistatud ka maaomandi vaba kasutamine nt tulundusmaana, mida ometi lahkelt lubab põhiseadus.

Põhiseaduse § 14 sätestab, et õiguse ja vabaduse tagamine on seadusandliku ja täidesaatva organi ning kohaliku omavalitsuse üks esmaseid kohustusi. Samas aga kohustavad needsamad volikogud kinnistute omanikke tegelema nende kinnistutega piirneva linna-, valla- või riigimaa hooldamisega ? näiteks lund koristama ja libedusetõrjet tegema. Ka sääraseid käske võib käsitleda maaomanikule pealesurutud sundtööna.

Oleks õiglane, kui tehnorajatise omanikud tasuksid aastail 1999?2004 maaomanike poolt nende rajatiste säilimise ja hooldamise heaks tehtud tasuta töö ja teenuse eest maaomanikele nn õiglast hinda. Milline just on õiglane hind, selle peaks eelnevalt Riigikogus selgeks vaidlema ja seadusandja seejärel kehtestama. Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning Euroopa põhiseaduse artikkel 41 ütlevad, et kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud ja lepinguline siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, siis võib kohus vajadusel määrata kahju kannatanud poolele õiglase hüvituse.

Praegu on selliste hüvitiste maksmine pandud omavalitsuste kohustuseks, mis põhjendamatult koormab nende niigi pingelisi eelarveid ning muudab nn ääremaa hädavaevalt toimetuleku piiril virelevaid valdu veelgi vaesemaks. Samal ajal monopoolsed Eesti Energia ja Elion teenivad kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid kasumeid, osaliselt ka sundseisu asetatud maaomanike arvel.

Autor: Avo Eisen