Oliver Kruuda: tootja peab küsima õiglast hinda

Sa oled Kalevi suuromanik. Kui palju Sul Kalevi aktsiaid on? 1999. aastast jäi Tallinna Piimatööstuse ja Kalevi majandamine mulle, Aare Annusele ja Heino Priimägile. Ma arvan, et meil on seal veidi alla 50% aktsiaid, kuna üle 50% lihtsalt ei tohi olla. Finantsinspektsioon soovitas, et müüge veel vähemaks, siis nendel on lihtsam elada, sest nad peavad vähem arvutama, palju meil aktsiaid on.

Numbrilisi näitajaid Sa ei taha öelda? Meil ei ole neid täpselt. Meile pole aktsiate arv tähtis, vaid et tegevusvaldkond tõuseks. Sul võib aktsiaid olla, aga kui sa neid müüa ei suuda, ei oma see erilist tähtsust.

Eelmisel aastal ütles tollane Wõro Kommertsi juht Aigar Pindmaa, et tootjatele on kaupmeeste poolt tugev surve ja hindu hoitakse madalal tootjate arvel. Kuidas on lood nüüd? Toidusektor ei teeni raha, sest sektori enda sees käib selge võitlus. Turg on nii väike ja igaüks tahab turuosa kasvatada: käive on, aga kasumit ei teenita. Kui põllumehele makstakse täna piimaliitri eest koos käibemaksuga 4,50 kr ja aktiivsemate turuletrügijate pakendatud piima saab poest osta samuti 4,50ga, siis see pole mõistlik suurusjärk.

Üks minu sõnum järgmiseks aastaks ongi, et enda toote eest peab õiglast hinda küsima. Sest kui me müüme alla omahinna või piiri peal, pole sel mõtet.

Võrdle toiduainetööstuse eri sektoreid: kus on hind eriti madal, kus mõistlik? Õppida võiks kindlasti leivatööstuselt. 1994. aastal hind tõusis, aga vaadates täna nende ettevõtete suutlikkust, siis on nad kõik alles. Kõik leivakombinaadid on elus, suudavad oma töötajatele maksta ja on vaikselt investeerinud. Ka õlletootjad on väga hästi näidanud, kuidas peaks äri ajama. Selles sektoris, kus kandvat rolli on mänginud Saku Õlletehas, on jätkunud raha turunduse ja õllekultuuri arendamiseks ning ka kasumiks. Investeeringud on taastoodetud. Kui Tartu Õlletehas tuli A. Le Coqiga turule, oli kartus, et läheb hirmsaks hinnasõjaks, aga õllesektoris on mõistus alati eesotsas olnud ja ka A. Le Coq tõi 50 mln kr õllekultuuri arendusse. Õlletarbimine on kasvanud: teenib A. Le Coq, teenib Saku ja kõik on rahul. Aga kui piimandust tervikuna vaadata, siis see toodab aastast aastasse miinusmärki. Põllumehele on täna toodangu hind samas tipp-topp.

Kuidas see õiglane hind peaks piimatööstuses kujunema? Kui sa müüd kõige odavamalt, tuleb alati keegi, kes müüb veel odavamalt. Sektorit peaks vaatama tervikuna. Me jõuame ringiga erialaliitudeni nagu piimaliidud ja toiduliidud, kelle vaatenurk võiks olla rohkem tulevikku suunatud. Toiduliit vaatab põllumajanduse poolt, aga väga vähe kaubanduse poolt.

Me peaks leidma ühishuvisid nii tootjate kui ka kaubandusega. Oluline on ka see, et erialaliidud teevad omavahel koostööd, et ei toimu võitlus, vaid argumenteeritud läbirääkimine riigiga.

Toiduainetööstustele on suureks väljakutseks Euroopa Liit. Äripäev on sind nimetanud üheks suurimaks võitjaks ELiga liitumisest. Kas sa ise tunned, et oled võitnud? Kuna ELiga liitumine tähendas meile suhkru näol kalendriaastas 37 mln kr täiendavat väljaminekut, siis selles suhtes oleme võitjad, et me peame hakkama rohkem tööd tegema.

Mis on peamised sihtturud pärast ELiga liitumist? Kalev müüb Soome ja Rootsi, aga see on marginaalne kogus. Me oleme enda jaoks määratlenud sihtturuna Skandinaavia, sest see on kõrge hinnaklassi ja tarbimismahuga turg. Nii piima- kui kondiitritoodete tarbimine on seal oluliselt kõrgem kui Eestis. Teine Euroopa turg, mis meile huvi pakub, on Inglismaa. Seal on väikesel maalapil 60 miljonit inimest, kes meile on sellepärast huvitavad, et neil on traditsioon kella viie ajal teed juua ja süüa sinna juurde martsipani või tükk küpsist. Venemaa on tulevikuturg, seda me ei saa jätta, sest seal meid ikka natuke veel mäletatakse.

Kas Eesti toiduainetööstused suudavad ekspordiks piisavalt mahtu pakkuda? Ei suuda.

Kas Sina suudaksid? Ma enne arvutasin, et meie suur ?okolaadiliin võiks toota 5900 tonni aastas ja uus pralineeliin 6400 tonni aastas. Venemaa kondiitritoodete tarbimise maht on miljon tonni aastas.

Ometi on räägitud, et EL on Eesti toiduainetööstuse suur väljakutse. Nii et see on vaid teoreetiline võimalus? See on valitsuse jutt olnud. Aga oli kaks suurt muutujat. Vene topelttollide kadumine ja teine oli barjääride kadumine riikide vahel liikumisel.

Aga kas me suudame pakkuda pidevat kvaliteeti? Oleme suutnud. Sellist kirjut piimaletti, et alles rulluiskudega lõppu jõuad, mujal maailmas pole. Saksamaal on paar kõrgpastöriseeritud jogurtit ja paar pakki piima ja ongi kõik. Soomes-Rootsis on kõrgeim piimatoodete kvaliteet maailmas ja nüüd on ka Eesti saavutanud selle taseme.

Mis on sinu plaanid järgmiseks aastaks? Meil on kaks teed ? esiteks lükata oma kaubamärk võimalikult laiaks erinevate toodete peale. Meil ei ole teist pääseteed Eesti ning ka Läti-Leedu turul. Teine suur asi on meie kondiitritoodete müük väljapoole Eesti piire.

Kas teil pole plaanis alkoholitööstusesse laieneda? Väljakujunenud sektorisse me kindlasti ei lähe. Meil on aegade hämarusest mitu mahlaliini ja mingi viina kaubamärk, praeguseks on ka püsti pandud väike õlletööstus. Nüüd tuleb leida mõned inimesed, kes meil jookide müügi peale rohkem mõtleksid.

Täna näeme juba kurja vaeva nende väikeste ettevõtetega, mis me Eestist oleme soetanud. Ega see polegi nii lihtne, aga meil pole muud varianti. Kui me hakkama ei saa, aetakse meile muld peale.

Eesti toiduainetööstuse järgmise aasta väljakutse on eksport: meile on avanenud Euroopa Liidu ühisturg ning kadunud Venemaa topelttollid.

Suuremate ekspordinumbrite saavutamiseks tuleb nüüd mahtusid kasvatada ning kvaliteedi nimel pingutada. Peamisteks Eesti toiduainetööstuse ettevõtete sihtturgudeks euroliidus jäävad Läti ja Leedu ning ka Põhjamaad.

Mahud saavad takistuseks näiteks Eesti lihatööstustele, mis peavad eelkõige katma kohalikku toidulauda. Nii ekspordib Rakvere Lihakombinaat sealiha Läti ja Leedu kõrval ka Kreekasse ja Itaaliasse, kuid ettevõtte juhi Olle Hormi sõnul on Rakvere kombinaat Euroopa mastaabis siiski liiga väike ettevõte. Sellest hoolimata peab Rakvere Lihakombinaat plaani oma eksporti kasvatada.

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhi Helve Remmeli sõnul on probleemiks mitte niivõrd väikesed mahud, kui just meie firmade pakutava toodangu kvaliteet. Veelgi täpsem olles, püsiv kvaliteet. Kui me kindlat taset hoida ei suuda, on meie toiduainetööstuse olukord ELis Remmeli hinnangul ?väga nutune?.

Jäätisetootjana tuntuks saanud Balbiino juhataja Riho Niils tõi tänavu juulikuus oma Äripäevas ilmunud kolumnis välja veel ühe probleemi, nimelt müüvad Eesti ettevõtted oma toidukaupa väga madala hinnaga. Balbiino ise on tugev eksportija, kelle väljavedu suurenes esimesel poolaastal 28 protsendi võrra ja see moodustas kogu müügist enam kui viiendiku.

Ometi oli Niils oma suvises kolumnis ekspordi suhtes murelik: ?Konkurents Euroopa Liidus ei ole mitte sõbralik grillipidu, kus õlut või veini hinnast hoolimata kogu aeg juurde tellitakse, vaid Leningradi blokaad, kus ellu jäävad ainult need, kes suudavad oma väärisasjade müügist saadud rublade eest hangitud leivakoorukesed piisavalt pika aja peale ära jagada, et hing sisse jääb,? kirjeldas Niils värvikalt. Tema sõnul näevad helgemaid päevi need, kes suudavad blokaadi üle elada.

Kuigi Eesti liitumisega Euroopa Liiduga kadusid meie jaoks Venemaa topelttollid, tuleb idanaabrit endiselt käsitleda riskituruna. Et kogu eksporti ei saa mängida Venemaa kaardile, näitas toiduainetööstuste põrumine veterinaarkontrollis: 36 soovijast said augustis loa Venemaale kaupa müüa vaid 16 ettevõtet.

Äriplaani konverentsil eile esinenud Kalevi juhi Oliver Kruuda hinnangul on järgmise aasta suureks väljakutseks tootjatele ka õiglase hinna küsimine oma kauba eest. Eriti paigast ära on tema sõnul hinnad piimasektoris, kus piimaliitri kokkuostuhind on neli krooni ning odavaima piimapaki saab poest juba 4,40 krooniga.

Sellele probleemile ei ole järgmisel aastal siiski veel lahendust oodata: tihe rebimine tootjate vahel ja kaubanduses jätkub. Tootja ei saa piima müüja pakutud hinnast keelduda, sest võib ilmuda keegi, kes pakub sama asja viis senti odavamalt. Toiduainetööstuse liitu juhtiv Helve Remmel ennustab veelgi hullemat hinnasõda kui tänavu, ja see seab tema kinnitusel ohtu kogu tööstuse. ?Meil kiputakse vinti üle keerama, samas kui sõbrad Leedust juba ootavad oma asjadega piiri taga, kuni meie siin kaagutame,? sõnab Remmel. Ta soovitab rohkem tähelepanu pöörata kodumaisele tarbijale, kes kulutab praegu toidule ligi kolmandiku oma sissetulekust. ?Kui me brände ei tugevda ja Eesti tarbijaga tööd ei tee, on toiduainetööstus sõna otseses mõttes põlvili,? märgib ta. Toiduainetööstuse liidu juhi sõnutsi ei jää mitte kõik praegu tegutsevad tööstused ellu.