Atlandi ookeani smaragd

Aili Pedusaar 01. oktoober 2004, 00:00

Saarestikku kuulub kaks asustatud saart, need on Madeira ja Porto Santo, ning kaks inimasustuseta saarerühma: Ilhas Desertas ja Ilhas Selvagens. Maakillud kuuluvad Portugalile ja asuvad Lissabonist 900 kilomeetri kaugusel. Nende vulkaaniliste saarte tekkelugu on teadmata: millal ja missugune vulkaan purskas, on see jäänuk müütilisest Atlantisest või koguni Lemuuriast?

Samahästi võiks Madeira saart kutsuda jumala botaanikaaiaks, ookeani õieks ja igavese kevade saareks. Madeira üliviljakas vulkaaniline pinnas ja aastaringne subtroopiline kliima soodustavad taimede kasvu. Lisaks saare endeemsele floorale, mille väärikaimaks esindajaks on loorberipuu, on igast maailma otsast juurde toodud kõikvõimalikke taimi ja puid, mis on leidnud suurepärase kasvukoha. Mõned meile hästituntud taimed omandavad Madeiral uskumatud mõõtmed: kuidas kujutaksite ette jõulutähemetsa, korjaksite põõsalt mustikaid otsekui arooniaid, uitaksite mitte kanarbikuväljal, vaid tõelises kanarbikumetsas ja võilill meenutab pigemini noort palmi kui maalähedast lehmarõõmu...

Madeira saare asustamislugu jääb 15. sajandi algusesse, kui ? nagu ajaloost teada ? jõudsid sinna meresõitjad ning allutasid üleni loorberimetsadega kaetud asustamata saare Portugali kroonile. Peatselt hakkas sinna voorima igasuguseid õnnekütte. Põline madeiralane võib olla nii heledanahaline põhjamaalane kui ka päris must aafriklane. Juhtusin nägema Madeira etnilise kirevuse etalone, kui liinibussi valgus klassijagu koolilapsi ? sinisilmsetest skandinaavlastest kuni Aafrika südame mustadeni.

Madeira on aastasadu olnud Briti mõjusfääris. Saare hurmav kliima ei jäänud uduse Albioni jõukamale klassile märkamatuks ja nii on see saar juba paarsada aastat eeskätt tervist praavitavate brittide meeliskohaks. Loomulikult on aegade jooksul väisanud Madeirat arvukalt Euroopa kroonitud päid. Illustratsiooniks ehk tõsiasi, et troonilt tõugatud Austria-Ungari viimane keiser Karl I valis oma paguluspaigaks just selle saare.

Tänaseks on argipilti lisandunud turistid Skandinaaviast, hoopis vähem märkab sakslasi. Valdavalt käib seal jõukas, soliidsemas eas turist, kes peab lugu kõrgtasemel hotellist, rikkalikust toidust, headest veinidest, mõõdukast kliimast, pikkadest jalutuskäikudest vaimustavalt kaunis looduses ja pealinna Funchali rahulikust miljööst. Ühesõnaga: Madeira on aristokraatne koht.

Madeiras pettuvad need, kes otsivad sooja merevett ja päikeselisi laugeid liivarandu (neid seal lihtsalt pole), kärarikast ööelu ning võimalusi kimada laenuautodel mööda avaraid maanteid ühest lõbulinnast teise.

Loomulikult loodus oma tohutus mitmekesisuses. Teravaid elamusi pakuvad bussi- ja d?iibiretked mööda saart. Seni nähtud paikadest on kõige hullumeelsemad teed just Madeiral, sest saar pole midagi muud kui Atlandi voogude kohal trooniv püstloodsete seintega kaljunukk, mida lõhestavad põhja-lõunasuunalised ülisügavad ja järsuseinalised kanjonid. Kõige pöörasem on sõit mööda põhjakallast, kus kaljusse raiutud tee on tükati kitsam kui buss, nii et vaene sohver peab puhuti koguni tagasivaatepeegli kokku rullima, ja kus vahetevahel sajab kaljudelt (mitte taevast!) lausa paduvihma. Bussijuhi vääratus sellistel teedel võib tähendada suurt hulka virtuaalseid matuseid, sest vaevalt on võimalik midagi kokku korjata all vahutavast ookeanist või püstloodsete seintega kanjoni sügavikust.

Need on Madeira suurim vaatamisväärsus. levada?d on kastmiskanalid, mis vonklevad sadade kilomeetrite ulatuses mööda mäenõlvu, et juhtida saare sademeterikkalt ja järsuseinaliselt põhjaküljelt vett maaviljeluseks sobivamale lõunaküljele. Need rajati aastasadade eest peaasjalikult orjatööna. Seal töötanud orjadest pärinevad ka praegused mustanahalised madeiralased. Neid veeartereid hoitakse töökorras tänaseni.

Mõne levada vett kasutatakse tänapäeval koguni elektrijaamade käitamiseks. Levada on mõnikümmend sentimeetrit lai ja enam-vähem pool meetrit sügav kanalike. Sellega paralleelselt kulgev hooldamiseks vajalik teerada pakub tänasele turistile ohtralt võimalusi jalgsimatkaks hunnitus ja mitmekesises looduses. Selle retke võib ette võtta üsna lihtsalt, sest paljud kanalid algavad-lõpevad Funchalis. Tõsisemaid levada-matku müüakse, nagu kõikvõimalikke muidki saarereise, linna turismibüroodes. Reisi tellimisel tasub silmad lahti hoida, sest üsnagi sageli pakutakse matku ?kaks ühe hinnaga?. Allakirjutanul koos pojaga õnnestuski käia just sellisel retkel. Enne reisi uurisime, kas matkal on suured kõrguste vahed, kuid reisi vahendaja kinnitas, et mägironimist ei ole ja kõik on jaksukohane kõige erinevamatele inimestele. Varahommikul korjati meid tosinakohalisse mikrobussi ja sõidutati mööda oimetuksvõtvaid teid retke alguspunkti Rabaeali. Selle matka algusosa on tõeline mõnus jalutuskäik mööda levada kallast. Kui meie kujutluses on kaljusein midagi purupaljast, siis seal on see ehitud kõikvõimalike taimedega, muuhulgas ka supitaldrikusuuruste lihakate sukulentidega. Ühe kaljuseinast väljaturritava meetripikkuse varrega taime kohta hüüatas meie rõõmsameelne reisijuht Manuel selges soome keeles: ?Katsokaa, voikukka!? Tõepoolest, kaljuseina küljes kasvab pikalt paljandunud juurega võilill mis võilill, ainult et meie omast oma tosin korda suurem. Pole ka midagi imestada, et kaljuseinad on nagu jaaniaegne heinamaa, sest vesi lausa voolab mööda neid alla, muidugi levada?sse.

Liikluskultuur: autojuhid austavad jalakäijat, jalakäija omakorda valgusfoori ja vöötrada. Ka maanteeliiklus on stressivaba, sest ?nõelujad? puuduvad ja samas üllatavalt kiire: küllap on virtuaalsete matuste reaalne oht sohvrite egot kõvasti lihvinud. Üllatas ka Funchali hästi funktsioneeriv liinibusside võrk. Jäi mulje, et madeiralasel ei tule pähegi jänest sõita ega bussi sisenemisel (seda tehakse ainult eesuksest) tõugelda, kuigi sõitjaid ei olnud sugugi vähe.

Turistile pakutakse Funchalis suhteliselt odavat linnabusside nädalapiletit. Selle omandamist võib julgelt soovitada, sest paljud huviväärsused asuvad linnasüdamest kaugel. Linn meenutab hiiglaslikku lehvikut, all mere ääres on kompaktne vanalinn, uuemad linnajaod koos paljude põnevate lilleaedadega ronivad üles mööda järsukaldaliste sälkorgudega lõhestatud mäekülgi, nii et oru ühelt kaldalt teisele jõudmisest saab kilomeetritepikkune seiklemine mööda kitsaid, kõnniteedeta tänavaid. Samas pakub see hunnituid vaateid vanalinnale ja sadamale ning rippumist kõhedusttekitavate sügavike kohal.

Omaette teema on Madeira ja Euroopa Liit. Iga reisijuht pidas vajalikuks rõhutada EList saadud suuri rahasüste teedevõrgu väljaehitamiseks ning mägikülade elektrifitseerimiseks. Mis on meile ehk mõneti üllatuslik ? nüüd on kolkaküla elanikul võimalus minna supermercado?sse toitu ostma ja lapsi kooli saata.

Ma ei ole kusagil näinud nii tibatillukesi terrasspõlde tõusmas mööda nii järske kanjoniseinu. Tükati on kõrguste vahed sedavõrd suured ja põllulapid ise imeväikesed, et ühelt ?rõduastmelt? teisele tuleb ronida redelil. Ja samas kasvab neil põllukestel uskumatult lopsakalt igasugune söögikraam ja liigirohke lillestik. Ei ole liialdus väita, et vikat on Madeiral juba suurtootmise vahend. Siit ka lühike järeldus ? kogu toodetav toidukraam on suhteliselt kallis.

Loomaaed! Ei, ei, mitte päris loomadega, vaid vitstest punutud elukatega. Nimelt on Camacha linnakeses Madeira vitspunutiste meisterdamise keskus, kus lisaks tavalistele tarbeesemetele valmistatakse vapustavalt uhket korvmööblit ja kus on terve Noa laeva jagu samuti vitstest punutud elusuuruses loomi, lisaks veel muid veidrusi, nagu punutud lennukid, viiulid, pisiautod, lapsevankrid jne.

Loomulikult on see maailma õilsaim vein, tõeline jumalate jook, tükkis oma müütilise tekkelooga. Madeira veini tehnoloogiliseks eripäraks on selle soojendamine kuue kuu vältel 35 kraadini. Veine on nii punaseid kui ka valgeid, krõbekuivadest päris mesisteni.

Kahjuks on tõeline madeira ülikallis, mistõttu selle väärikamad esindajad jäid proovimata. Kuid odavaim, mis oli samuti suu- ja suurepärane, maksis umbkaudu 70 krooni pudel... ja eks seda läks üles päris ohtralt. Jõukamat sorti turisti meelistegevuseks ongi istuda mõnes veinikeldris ja degusteerida erinevate aastakäikude veine.

Statistika sõnab, et talvekuudel on Madeiral päikest kuue tunni jagu päevas ja enamasti hommikupoolikuti. Päevitasime tervelt kaks tundi, sest rohkem ei mallanud ? kõik muu oli intrigeerivam. Ka ookeanis ujumiseks on vesi meie jaoks piisavalt talutav, kui vaid küllaltki tuulised ilmad seda võimaldavad. Ookeani sulpsatatakse mööda rannakaljudele kinnitatud redeleid otsekui basseini. Omamoodi meelierutav oli kogeda ookeani hingamist: seisad põlvini vees redeli alumisel pulgal, vesi nagu üldse ei lainetakski, ometigi hakkab pikkamööda kerkima kuni nabani, et siis niisama pikkamööda vajuda põlvini. Samas ei meelitanud hotelli väheldane bassein, kus vesi oli surmkülm ja kontrastiks õhusooja meie keskmise suvepäeva jagu. On ikka õilis kliima küll!

Risco juga on midagi meeliülendavat: läbi troopilise roheluse sööstab vesi kõrgelt kaljuservalt alla sügavikku. Kahjuks ei luba reisijuht meid joa lähedale, sest kaljueendid pidavat olema väga märjad ja libedad. Matka järgnev osa pakub tõeliselt närvekõditavat elamust.

Tee Vinte-e-cinco-Fontese ehk kahekümne viie allika juurde kulgeb mööda imekitsast, napilt 60 sentimeetri laiust levada-kallast, millest paremale jääb meetrilaiune kiirevooluline oja, vasakule aga pisut meie kadakaid meenutavat, kuid hiidsuurt kanarbikku täis kasvanud järsukaldaline kanjon, seega tühjus.

Liigume hanereas, pilk naelutatud eesmineja jalakandadele ja kõrvus Manueli leebe soovitus: kui tahate kukkuda, siis maanduge veekanalisse, kuid mitte vasakule kanarbikuvarte vahele ? sealt oleks teid kätte saada kenakesti raske. Piltide tegemisest ja vaimustavate vaadete nautimisest ei tule suurt midagi välja, sest edasiminekutempo on küllaltki kiire ja seismajäämisel hakkab pea kohe ringi käima. Allikate juurde jõudmisel on põlvedes kerge võdin ja laes adrenaliin.

Need kakskümmend viis allikat on midagi koopataolist, kus kümnetest kohtadest niriseb mööda kaljuseinu alla vett ja kus kivide peal ukerdavad turistidelt söögipalukesi pommivad kitsed.

Tagasiteel üllatatakse meid veel korra. Oru põhja jäävale piknikupaigale laskume mööda tõelisi kitseradu, kõrvus taas Manueli õpetussõnad matkakepi kasutamisest ja soovitused astuda tingimata üle kanna. Kuna pool matkaseltskonnast on pensioniealisi, kujuneb laskumisest mitmele meist midagi Canossa teekonna laadset. Õnneks jõuame pärale heatujuliste ja tervetena. Paraku on vahepeal laskunud ümberkaudsetele mägedele udu, nii et hüvasti, vapustavad vaated!

Kuigi sai mäest tublisti alla tuldud, siis Rabaeali tagasi jõudmiseks peab uuesti sellest üles saama. Õnneks ei lähe tõusmine seekord mööda kitseradu, ronime matka alguspunkti mööda korralikku treppi. Ei olnud see matk sugugi kergete killast: kõrguste vahe oli vanematele inimestele üsnagi kurnav ja levada serval kõndimine andis tõelise köietantsija elamuse.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 09:27
    Otsi:

    Ava täpsem otsing