Meediatööstust mõjutab võitlus reklaamiraha pärast

On mõneti irooniline, et just tabloidformaadi maaletoojana edukat meediaäri ajanud Äripäeva arvamustoimetaja palus mul avaldada mõtteid ajakirjanduse ja äri suhetest tänases Eestis. Samas on tore, kui traditsioonilist ajakirjanduslikku toimetamist jõuliselt kirjastamis- ja konverentsiäriga põimiv meediaettevõte selleks teemaks kompleksivabalt foorumit pakub.

Meedia on seksikas äri. Isegi väikesel Eesti turul saab siin teenida päris korralikku tulu. Lisaväärtusena saavad meediakanali omanikud ja toimetajad "promoda" nii enda kui ka oma sõpruskonna majanduslikke ja poliitilisi ettevõtmisi.

Kõige edukamalt on oma meediaomandust teiste äriprojektide toestamiseks kasutanud ainus kohalik meediamagnaat. Talle kuuluvast - pangem tähele - sõltumatust nädalalehest lahkus paari aasta eest majandustoimetaja sellel põhjusel, et mis iganes teema ta ka käsile võttis, põrkus see lõpuks ikkagi omaniku ärihuvidega.

Ja muidugi ei saa tasakaalu huvides jätta lisamata, et paljud ettevõtted püüavad loomuomaselt meediat oma huvides väänata. Pragmaatilise ellusuhtumisega ärimehed kipuvad mõnikord tõepoolest meediaga suhtlemist madaldama pistise pakkumiseks. Julgen siiski väita, et tänases Eestis on niisugune suhtumine juba pigem erandlik. Ka hirmujutud hiiglaslikust suhtekorraldajate armeest, kes järjest hõrenevaid toimetusi massiivselt varjatud reklaamiga mürgitab, on pigem keskealiste meediaomanike luul.

Nad pole veel teadvustanud, et enamik noorema põlvkonna ajakirjanikke on juba esimese kursuse loengutest ja õlletubadest saati suhtekorraldajatega tihedalt lävinud ning tajuvaid viimaseid järjest karmistuvas meediaäris pigem partnerite kui oponentidena.

Meediat on ikka defineeritud kui neljandat võimu ning demokraatia valvekoera. Tänases Eesti kontekstis oleks paslikum võrrelda suurt osa kohalikust meediast siiski reklaamiandja kammerteenriga.

Võitlus reklaamiraha pärast on meediatööstust edasi viiv mootor. Meedias lihtsalt nimetatakse klassikalist tootearenduse produkti pisut teisiti: näiteks uueks programmiks, formaadiks, lisaleheks või rubriigiks.

Iga väärikam väljaanne pakub täna oma auditooriumile laia valikut spetsiifilisi meediatooteid. Nädalalõpu-, auto-, kinnisvara-, tarbija-, toidu-, moe-, aianduse-, naiste-, meeste-, laste-, IT- ja paljud muud lisad on kõige tüüpilisemad trükimeedia tooted. Uus reality show või mälumäng on omakorda kõige trendikamad teletooted.

Ning kuigi meediaomanikud ja toimetajad seda avalikult eitavad, on nende toodete sünni taga eeskätt soov pakkuda reklaamiandjale efektiivset ja täpset kanalit oma kommertssõnumi viimiseks sihtgrupini. Ning alles seejärel tuleb auditooriumi huvide teenimine, mis pahatihti on pigem paratamatu garneering, et pikkida tarbijaid tüütavate otseste reklaamide vahele ka lõõgastavat varjatud reklaami. Andku mulle siinkohal andeks need toimetajad, kes veel siiralt võitlevad oma lugejate, kuulajate ja vaatajate harimise ning vaba arvamuse avaldamise võimaluste eest. See vähemus peaks tegelikult, nagu see on vähemustele ikka kohane, hakkama oma ideede eest senisest aktiivsemalt võitlema.

Meedia teeb inimesi suuremaks sõna otseses mõttes - paljud imestavad tänaval telestaari nähes siiralt, et too on tegelikult nii lühikest kasvu.

Umbes sama petlik on võhiklikule investorile ka meediaäri. Ühel või teisel moel meie meediaäris kätt proovinud Viktor Siilats, Enn Rohula, Tõnis Haavel on tänaseks tõmbunud tagasi tulusamate ettevõtmiste manu. Kohalikus meediaettevõtluses jätkavad praegu vaid need eesti nimedega tegijad, kellel erinevalt eelmainitutest on ette näidata kas ajakirjanduslik haridus või kauaaegne töökogemus.

Globaalse infoühiskonna areng ja rahvusvahelise kapitali jätkuv juurdevool Eesti meediaturule ei jäta kohalikele tegijatele just ülemäära palju Aansse. Kuid neil, keda lisaks omanikutundele tiivustab ajakirjandusega tegelema veel ka kirg, elustiil või hobi, võib siiski edu olla.