Idaeurooplased pettusid Euroopa Liidus

Alberto Alesina 12. oktoober 2004, 00:00

Pärast kõiki Euroopa Liidu laienemise tähistamiseks peetud pidustusi seisame nüüd silmitsi tõsiasjaga, et see liit ühendab riike, kel on väga erinevad majanduslikud huvid ja arusaamad.

Soov saada ELi liikmeks oli Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele võimsaks ajendiks eelarvetasakaalu saavutamiseks. See sarnanes teatud määral sellele, mis toimus Lääne-Euroopas euro tuleku ajal. Mõlemal juhul näeme aga esialgse vaimustuse hääbumist ja selgeid märke poliitilisest väsimusest. Euroalal on kokku varisenud stabiilsuspakt ning kogu Ida-Euroopas on hakanud suurenema eelarvepuudujäägid.

T?ehhis hüppas eelarvepuudujääk mullu 13%-le SKPst, mis tähendab 1999. aastaga võrreldes kolmekordset tõusu. T?ehhi puudujääk ületab sellel aastal 6% SKPst. Poolas on puudujääk samuti liikumas 6% lähedale SKPst, samas kui 2001. aastal oli see 2,9%. Ka Ungaris on puudujääk suurenemas pärast seda, kui see kukkus 2001. aastal 4%-ni SKPst. Malta eelarvepuudujääk ulatub peaaegu 10%-ni SKPst, mis on neli protsendipunkti kõrgem kui 2001. aastal. Ainukesed, kes on suutnud tasakaalustatud rahanduspoliitikale truuks jääda, on Balti riigid.

See pole kuigi üllatav: kui poliitikud ei pea enam lugema iga-aastasi ELi eduraporteid ja neid ei ähvarda enam reaalne võimalus mängust välja jääda, saab ennast rahalises mõttes lõdvaks lasta. Ja kuna euroala suurriikidel Prantsusmaal ja Saksamaal pole omaenda rahanduspoliitika juures mingit õigust teisi maid kritiseerida, polegi ELis eelarvepuudujääkidele praktiliselt mingeid rahvusvahelisi piiranguid. See-eest on üllatavam ilmne poliitiline vastureaktsioon nendele valitsustele, kes oma riigid ELi viisid. Ka siin võib näha rabavat sarnasust sellega, mis juhtus Lääne-Euroopas pärast euro tulekut. Romano Prodi valitsus, mis suutis Itaalia kõigest hoolimata Euroopa rahandusliitu viia, kukkus võimult kolm kuud pärast seda. Nii T?ehhis, Poolas kui ka Ungaris on pärast ELiga liitumist olnud valitsuskriis.

Kogu Kesk- ja Ida-Euroopas pole EL enam sama populaarne kui enne. Valimisaktiivsus Euroopa Parlamendi valimistel juunis oli uutes liikmesriikides häbematult madal, ulatudes kõigest 17%st Slovakkias 38,5%ni Ungaris. Vastliitunud riikide kodanike valimisaktiivsus jäi nende esimestel ELi valimistel mitte ainult kõvasti alla ELi keskmisele (umbes 45%), vaid isegi Suurbritannia keskmisele.

Põhjuseid on kaks. Esiteks tundsid vastsed liitunud, et neilt nõuti liitu pääsemiseks suuri rahanduspoliitilisi muudatusi. Ja olenemata sellest, kas need olid riikidele pikemas perspektiivis kasulikud või mitte, läksid nad lühiajaliselt poliitiliselt kalliks maksma.

Lisaks sellele ?kohanemisväsimusele? (see termin tuli kasutusele Ladina-Ameerika riikide 1990. aastate majandusliku liberaliseerumise kirjeldamiseks) on liitunud riikides nüüd ka levinud tunne, et EL polegi nii tore asi. Kõige eredamalt paistab silma Lääne-Euroopa riikide soov kaitsta kesk- ja idaeurooplaste eest oma tööturge. Seega polegi imestada, et Kesk- ja Ida-Euroopa valijatele nüüd tundub, et neid ELi viinud valitsused on neile kehva kaupa pakkunud: püksirihm tõmmatakse koomale, tööturule pannakse piirangud ja lisaks peab veel täitma kurikuulsaid ELi norme. Nii ongi tulemuseks vastureaktsioon valitsustele ja vähene avalik huvi ELi asjade vastu.

© Project Syndicate

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing