Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Bushi poliitika teeb muret maailmale ja USA-le

Joseph Stiglitz 12. november 2004, 00:00

Kas George Bushi võit USA presidendivalimistel ja vabariiklaste kohtade arvu suurenemine parlamendis näitavad toetust Bushi poliitikale? Kas USA valijaskond on kaldunud paremale?

Bushi majanduspoliitikasse on inimestel endiselt vähe usku. Tüüpiline ameerika perekond saab väga hästi aru, et tal läheb nüüd kehvemini kui neli aastat tagasi. Ja inimesed pole sugugi veendunud, et suurema sissetulekuga ameeriklastele mõelnud maksukärped on toonud kasu, mida Bushi valitsus lubas.

Kuid Bush ise võib oma eesmärki veelgi innukamalt täitma asuda ? muutes ajutised maksukärped püsivaks ja osaliselt erastades sotsiaalhoolekandesüsteemi. Kui see peaks juhtuma, läheb segadus USA rahaasjades veelgi hullemaks.

Ülejäänud maailma jaoks on need Ameerika probleemid. Ometi võivad kasvavad puudujäägid suurendada ka rahvusvahelist rahalist ebastabiilsust. Kui USA aina enam laenab, võivad intressimäärad tõusta. Kui vähenev usk USA rahanduspoliitikasse viib dollari nõrgenemiseni, võib eksportimine Euroopale ja Aasiale aina keerulisemaks muutuda. Ning kui puudujäägid halvendavad Ameerika majanduse seisu, siis võib see takistada kogu maailma majanduskasvu.

Kuid maailmale teeb kõige rohkem muret Ameerika unilateralism. Maailm vajab koostööd ja kollektiivset tegutsemist. Ajalooliselt on USA hoidnud maailmas liidrirolli usus, et ükski riik ei tohiks kollektiivseid otsuseid teistele ette kirjutada. Kahjuks on USA president viimase nelja aasta jooksul kaotanud usaldusväärsuse, mida sellel juhikohal tarvis läheb.

Isegi kui 59 miljonit Bushile antud häält näitavad toetust tema Iraagi poliitikale, ei aita see taastada rahvusvahelist usaldust Ameerika vastu. Ma usun, et enamik ameeriklasi hindab Bushi unilateralismi sama madalalt kui tema valitsuse majanduspoliitikat. Enne Iraaki tungimist tahtis rahvas, et USA läheks ÜRO jutule, ning täna saavad inimesed aru, et USA üksi ei suuda hoida rahu Lähis-Idas. Isegi kui Iraak kannab oma ülesehituse kulud suures osas ise, eeldab võlgade kustutamine rahvusvahelist koostööd.

Inimestele teeb muret ka küsimus, kas Bush kasutab oma mandaati selleks, et alustada uusi riskantseid seiklusi. Kui Iraagi sõda oleks olnud edukam, oleks neil muredel alust. Kuid ennetava sõja doktriin on saanud tugeva hoobi ja ma loodan, et USA Kongress ja rahvas on saanud valusa õppetunni. Iraagis ei saabu rahu niipea ja uue rinde avamist on olemasolevate raskuste juures raske ette kujutada.

Ebastabiilsus Lähis-Idas piirab endiselt naftavarusid. Kõrged naftahinnad halvavad maailma majanduskasvu 2004. ja 2005. aastal. Lühiajalises perspektiivis on ainus võimalus püüda energiat efektiivsemalt kasutada ja USA liitlased peaksid USA-le selles suhtes survet avaldama.

Isegi kui USA unilateralism jätkub, on oluline teiste riikide seisukoht. Enne piirasid USA presidendi välispoliitilist võimu Suurbritannia ja Prantsusmaa.

Täna, kui USA on maailma ainus superjõud, on veelgi olulisem see, et teised riigid astuksid välja oma huvide eest. Paljud kardavad, et see halvendab nende suhteid USAga. Kuid pikaajalised suhted on rajatud sõprusele ja austusele ning oma seisukohtade selgele argumenteerimisele. Täna austavad paljud ameeriklased rohkem neid riike, kes mõistsid, et tõendid Iraagi massihävitusrelvade olemasolu kohta polnud piisavad, kui neid, kes USA moonutatud seisukohtadega kaasa läksid.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:53
Otsi:

Ava täpsem otsing