Kohtualustel oli käsil sadadesse miljonitesse ulatuv narkoäri

Kohtumaterjalidest ilmneb, et Toomas Helin, Märt Joller ja Indrek Sürje tegid tõsiseid ettevalmistusi oma ecstasy-tablettide tehase avamiseks. Kui kõik tellitud seadmed oleksid kohale jõudnud, võinuksid mehed kokkuostetud kemikaalide kogust arvestades valmistada sellise laari tablette, mille hind narkoturul on kaugelt üle 100 miljoni krooni. Kokkuostetud algainete kogukaal ulatus ligi 3,5 tonnini.

Kui siia veel lisada ligi tonn Eestisse saabuma pidanud marihuaanat, mille väärtuseks on pakutud teist 100 miljonit, võib järeldada, et kohtualused võinuksid mustalt teenida enam kui 200 miljonit krooni või kordi rohkemgi.

Kui Helin ja Sürje viibivad juba pikemat aega vahi all, siis Joller on tänini vabaduses. Ka meeste kaitsetaktika on kohtus erinev. Eile, mil kõigil kolmel oli võimalus viimaseks sõnaks, ütles Sürje otse välja: ?Ma ei tunnista end süüdi kuritahtlikus valesüüdistuses.?

Toomas Helin väitis kohtule, et sai Jolleriga tuttavaks alles 2001. aasta märtsis. ?Kui ma teda varem ei tundnud, siis kuidas ma sain teda millelegi organiseerida?? küsis Helin retooriliselt, vihjates sellele, et kui keegi üldse midagi korraldas, siis sai see olla vaid Joller ise. ?Palun mind õigeks mõista.?

Vaid Joller esines kohtus kahetsusega. Samas püüdis ta jätta muljet, justkui ta olnud segadusse viidud ega saanud seetõttu aru, et Helina palveid täites valmistab ta tegelikult ette narkotehase loomist. ?Taipasin alles hiljem, et olen valesti käitunud,? väitis Joller kohtule. ?Mul pole kunagi olnud tahtlust ja mõtet narkootilisi aineid valmistada ja ma ei oskagi seda teha.?

Arvata võib, et kõnealune narkoprotsess ei piirdu vaid linnakohtuga ning et kohtualused otsuse edasi kaebavad. Seda enam, et süüdimõistmise korral võib mehi oodata kuni kümneaastane vabadusekaotus.

Järgmise aasta aprillis 39-aastaseks saava Toomas Helina nimega käivad juba mitukümmend aastat kaasas legendid.

Juba enne Eesti taasiseseisvumist jõudis mees kolm korda kohtu ees käia ? algul salajase varguse, siis dokumentide võltsimise ja lõpuks avaliku varguse eest. Ehkki Helin vabanes vanglast alles 1991. aastal, ei takistanud see tal juba 1993. aastal uhiuut BMWd ostmast.

Kurjakuulutavaks muutus Helina nimi siiski alles 90ndate alguses, kui otse Tallinna südames, Vabaduse platsi veerel asuva Estonian Airi piletikassa kõrval plahvatas pomm ja aknaklaasid klirisedes purunesid. Politsei nimelt kahtlustas, et Helin on selle pommiplahvatusega otseselt seotud, ning kuulutas seejärel Hispaaniasse sõitnud mehe tagaotsitavaks.

Alles 2000. aastal naasis Helin Eestisse, kus ta pärast korduvat ülekuulamist kapos pommiplahvatuse süüdistusest kummalisel kombel vabastati. Seda vaatamata asjaolule, et pommi õhkimise eest 1998. aastal 15 aastaks vangi mõistetud Robert Pohlak oli kõnelause pommi paika pannud just nimelt koos Toomas Helinaga.

Kuid Helin tundis end pärast jutuajamisi kapos kergendatult ning asus oma elu Tallinnas sisse seadma. Kõigepealt ostis ta 2001. aastal omaaegse metallikuninganna Tiiu Silvese pojalt Siivolt mitme miljoni krooni eest eramu Nõmmel, mille ta aga mõned kuud hiljem, nädal pärast Märt Jolleri vahistamist kiiresti oma poja Richardi nimele vormistas, kes oli siis alles ühe kuu vanune.

See oli ka viimane aeg, sest kümme päeva hiljem, 27. veebruaril 2002 oli ka Helin sunnitud trellide taha minema. Sama aasta sügisel tasus tema naine Liina linnakohtu määratud kautsjonisumma 1,5 miljonit krooni, lootes mehe vabastamist. Nii ringkonna- kui ka riigikohus pidasid aga õigeks jätta Helin edasi vahi alla ning kautsjon tagastada.

Ametlikult ei ole Toomas Helin seotud ühegi legaalse äriühinguga Eestis. Ülekuulamistel väitis ta, et on Intel Trading Ltd nime kandva firma tegevdirektor. Millega ja kus firma tegeleb, jättis Helin enda teada.

Väidetavalt Helin Hispaanias auto- ja kinnisvaraäriga tegeleva ettevõtte üks osanikke, partneriteks temaga pea sama kuulus Imre Arakas ning Janek Kukk, mees, kes oli samuti osaline Vabaduse väljaku pommiplahvatuses.

Olgu lisatud, et Helin suutis endale ja oma lähedastele vahepeal muretseda ka Kreeka kodaniku passi, mis aga kehtetuks tunnistati, sest need olid hangitud pettuse teel. Seega peab Thomas Chelin süüdimõistmise korral leppima ikkagi nimekujuga Toomas Helin.

Ajakirjandusele on pakkunud kõneainet teinegi narkovabriku looja, 51aastane Märt Joller. 90ndate keskpaiku üritasid Jaak Veike ja Ahti-Kullervo Jõgi üle võtta mitut majandusraskustesse sattunud ettevõtet, iseäranis aga nendega seotud kinnisvara. Ühte sellisesse tehingusse oli segatud ka Märt Joller (ja samuti Helina väidetav äripartner Arakas), kes oli vahelüliks Tallinnas Maakri tänavas asuva Agrolinda edasimüümisel Veikele, kes selle priske vaheltkasuga ka kohe edasi müüs. Veikele said sedasorti tehingud saatuslikuks ? mees lasti ülevõetud Vasara peahoone ees snaiprilasuga maha 1998. aasta veebruaris. Lisaks on Joller olnud osaline veel mitmes samalaadses tehingus.

Joller on olnud küll seotud ka mitme äriühinguga, kuid erilist majandustegevust pole ükski neist arendanud. Kriminaalasjast läbikäiv OÜ Voxel Holdings on tänaseks registrist kustutatud. Midagi pole teada ka tema osalusel tegutsenud osaühingu Kleermont majandustulemuste kohta. Jolleri viimane ettevõte, kirjade järgi saematerjalile ja puidutöötlemisseadmetele spetsialiseerunud OÜ Balfor Grupp lubas tegevust alustada sel aastal. Vähemasti jõudis ta end kanda nn taimetervise registrisse. Muide, Balfor Grupi tegevejuhiks on kadunud Jaak Veike poeg Kaarel.

Kolmanda narkovabriku looja, tänavu 29aastaseks saanud Indrek Sürje ainsaks seoseks äriühingutega ongi vaid OÜ Indikaator, mille kaudu vajalikud kemikaalid soetati ning mis seejärel kohe likvideerimisele saadeti. Kõrvalt vaadates tundub, et Sürje täitis antud juhtumil eeskätt Helina jooksupoisi rolli, ehkki temagi on jõudnud koos Helinaga pikki kuid Hispaanias veeta.