Bako rahvuspark: koopia Borneo saarest

Indrek Kald 30. november 2004, 00:00

Kaluripaat peatub rannikust 25 meetri kaugusel, mind koos noore hollandlase ja venelannaga palutakse vette hüpata ning kaldale sumbata. Lõuna-Hiina mere liivarannas pole jälgegi inimtegevusest, vaid suured lubjakivikaljud ümberringi ja eemal mangroovipuud. Paadimees näitab meile käega suunda sisemaale ehk rahvuspargi keskuse poole. Heidame kolmekesi nalja, et meid tahetakse röövida. Nimelt ei vii Bakosse ühtegi teed, ainus võimalus on lasta külamehel sõidutada end paadiga pool tundi mööda jõge ja merd ? oleme nüüd justkui lõksus. Pärast lühikest vantsimist rannas ja mangroovisalus kartus hajub, kui näeme rahvuspargi keskuse hoonet.

Looduspargi külastajail on valida 17 matkarada kestusega 1?15 tundi. Pakin seljakotti veepudeli ja küpsiseid ning asun kuuekilomeetrisele rajale. Iga 15?20 meetri järel on mõnele puule või teeäärsele kivile tõmmatud puna-valge joon ? rajad on märgistatud, et keegi teelt kõrvale ei astuks. Tähelepanelik tuleb olla ka madude suhtes. Puujuured jooksevad üle muidu tihti vesise raja, nii et neile on mugav peale astuda, samas ei saa end ümbrust vaatama unustada ? mõni juur võib osutuda ussiks. Õnneks jääb see kartuseks.

Mõte, et kohtan üksinda vihmametsas rännates vaid Borneol esinevat ninaahvi, habemega siga, iguaani või muud looma, ei täitu samuti. See-eest ei vaiki hetkekski linnud, keda tihedas metsas küll näha pole. Kui fauna poolelt pean leppima krabidega liivarannas ja puu otsas turniva pikasabalise makaagiga, keda näen enne tagasisõitu rahvuspargi keskuses, siis taimede osas läheb rada täie ette. Kuue kilomeetri jooksul muutub loodus palju ? kord on ümber ekvatoriaalne vihmamets, siis rohumaa, järgneb soomaastik, asendudes taas vihmametsaga. Rahvuspargi üheks sümboliks on lihasööja kanntaim, mis välimuselt meenutab tõesti kannu, nii et tekib tahtmine sealt seest vihmavett juua.

Kui veepudel janu kustutamiseks puudub, saab matkaraja lõpuosas leevendust kosest, mille alla võib suplemagi minna. See pole aga kõik, päris teekonna lõpuni jääb kosest 20 minutit järsust mäest laskumist, kuni jõuan suurele ja tühjale, palmidega liivarannale. Looduse suursugust ilu nautides ununeb hetkeks, et paaritunnine tagasitee rahvuspargi keskusesse algab samast mäest üles ronimisega...

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:49
Otsi:

Ava täpsem otsing