Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Porto lõhnab portveini järele

Urmas Vaino 30. november 2004, 00:00

Suur Douro tuleb kaugelt ja tegutseb nii Hispaania kui ka Portugali veinimajanduses. Tõelise eneseteostuseni jõuab ta aga siin, Portugalis, mängides kaasa maailmakuulsa portveini tootmises.

Portveini maailmakuulsus sai alguse 17. sajandil koos Prantsuse?Inglise suhete halvenemisega, kui inglased patriootlikest tunnetest kantuna enam Prantsuse veini juua ei tahtnud ja kahe riigi vahelise kaubavahetuse katkemise tõttu seda enam teha ei saanudki. Aga hästi elav Inglismaa ei saanud kuidagi ilma veinita läbi ja hakati otsima uusi varustajaid. Nii leitigi, et tugevapõhjaline Douro oru vein muutus pärast brändi lisamist ja mõneaastast küpsemist sügavaks ja mahedaks ning aja jooksul sai sigarist ja klaasikesest portveinist vaata et Inglise härrasmehe sümbol.

Portveiniks kõlbuliku viinamarja kasvatamise süda on väike provintsilinn Pinhco, kus isegi raudteejaam on kaunistatud viinamarjakasvatuse-teemalise azulejo ehk keraamilistele plaatidele tehtud seinamaalingutega. Nii selles kui ka kõikides teistes ümbruskonna väikelinnades ja külades on põhilisteks ehitisteks hiiglaslikud toorveinihoidlad ja traktorite ning veinitootmisseadmete kauplused. Peale selle veel palju kohvikuid ja söögikohti, kus veiniriiulil ühe-kahe tuntud kaubamärgi kõrval suur valik tundmatuid portveine. Külamees astub kohvikusse klaasi portveini jooma, nagu meie külades võetakse pudel õlut. Turistliku juhuvaatluse järgi tundub, et kohalikud eelistavat valget porto?t punasele.

Tegelikult on see portvein, mida me siin Douro oru külakeses rüüpame, juba natuke maailma näinud ja ringi Portos ära käinud. Nimelt on ajalooliselt välja kujunenud nii, et siinses veinikasvatuspiirkonnas küll pressitakse marjadest mahl välja ja kääritatakse teda mõnda aega, aga siis saadetakse toorvein edasi Portost üle jõe asuvasse Vila Nova de Gaiasse, kus valmib kogu maailma portvein. Toorveini teekond on sadakond kilomeetrit pikk. Esialgu veeti veini piki jõge laevadega, sadakond aastat tagasi ehitati selle tarbeks raudtee, nüüd veetakse veini spetsiaalsetes tünniautodes ülimalt hoolsa valve all, et vaati satuks ikka õige piirkonna õige toorvein.

Vila Nova de Gaia on Portost otse üle jõe, Douro teisel kaldal, nii et kui tal poleks portveini sünniküla maailmaajaloolist rolli, võiks teda Porto tagasihoidlikuks aguliks pidada. Aga ei ? Sandeman, Ferreira, Royal Oporto, Osborne, Ramos-Pinto? loeme maailmakuulsaid nimesid katuste kohal. Ja kõik siinsamas ühekorraga. Suurtes sajanditevanustes keldrites ja ladudes seisavad loendamatud hulgad vaate, mille eest hoolitsevad kogemustega ja koolitatud veinimeistrid, mõõtes ja maitstes ja segades. Väiksemates tünnides (no umbes nii suured, et suur mees mahuks rahumeeli sisse) valmib tawny ? nii on tal läbi tünni seina võimalik tasapisi õhuga kokku puutuda. Suuremates tünnides (sinna võiks sisustada tagasihoidliku tudengitoa), kus õhu juurdepääs on väiksem, küpseb ruby. Kui kaua, missugustest toorveinidest kokku segatud ? see on juba veinimeistri maagia.

Muidugi pakuvad kõik tegijad oma veine maitsta. Mõned on avatud lihtsad degustatsioonisaalid, mõnel pool restoranid, mõnedes kohtades korraldatakse lisaks ka ekskursioone läbi veinikeldrite ja veinitootmisajaloo. Parimatest parimad võõrustavad maailma tippe ? meie sealoleku ajal olla parajasti Jaapani keiser külastanud Taylorsi, ühe tipptegija tipprestorani. Degustatsioonikeldrites maitstud vein oli õilis ja esinduslik, aga vein pole mitte ainult maitse. Ei suutnud kuulsate veinikeldrite au ja hiilgus võistelda vanasse vesiveskisse tehtud kohvikuga Lima jõe ääres, mida pidasid kaks vana naist. Ootamatu paduvihma ja suvise rahe eest otsisid kohvikust varju kaks kummikutes kalameest, üks kääbuskasvu külanaine, kohvikupidaja lapselaps oma kaardimängusõpradega ja meie, kaks lühikestes pükstes põhjamaa turisti. ?Dos porto blanco,? kohvikupidaja kaval pilk, tagumisest reast natuke varjatum pudel, euro ja natuke sente kahe klaasi veini eest. Põllega märjast toolist üle, murelikud näod raheterasid mõõtmas, ja klaas lõhnavat, sügavat maguskirbet valget portveini. Tuli veel üks veest tilkuv vanamees, klaas porto?t tallegi. Aga pudel võeti esimesest reast ja eurost anti tublisti sente tagasi, oli niisugune lihtsamat sorti külamehejook. Kõrvale jämedast singikintsust lõigatud imeõhukesed presunto-viilud ja tükk saia ? ei miskit peent.

Kunagine maailmalinn Porto on vähemalt maailma gurmeekaardil kindlalt paigas ? portveini ei oleks olemas, kui poleks Portot ja Dourot. Ja millega me siis ennast Eesti külmadel talveõhtutel soojendaksime? Klaasike late bottled vintage?it, kamin, pleed ? juba hakkab parem, eksju.

Ruby?d ja tawny?d on lihtsamad, vähem või rohkem marjased-puuviljased, aged tawny?d on nii aroomilt kui ka maitselt küpsemad ja ka veidi vürtsisemad ning ürdisemad. Vintage-pordid on juba iseloomuga veinid. Nende maitse-aroomiskaala on tunduvalt laiem ja nüansirikkam kui tavaportidel.

Eri firmade portveinid pole sarnased, sest igal veinikojal on oma veinimeister, kellel on väljakujunenud visioon sellest, milline peab olema tema veinikoja vein. Oma lemmiku saab leida üksnes lollikindlaima meetodiga: maitstes erinevate majade veine ning ka erinevate aastakäikude ja veiniaedade veine.

Kellele meeldivad mahlased ja puuviljased ruby?d-tawny?d, need ei pruugi hinnata late bottled vintage?it või vintage port?i, kus kus harmoniseeruvad röstitud kohvioad, vürtsid ja kuivatatud puuviljad.

Supermarketites ja alkoholipoodides on lihtsamad portveinid, aga vinoteekidest leidub ka kindlasti tootjate pärleid, mis oma hinna poolest jääks muidu poeriiulitele tolmuma. Korraliku portveini saab kätte 200 ja 500 krooni vahemikus. Loomulikult sõltub see maitse-eelistusest ja sündmusest, mida tähistada. Kui on tulemas külla mõned sõbrad-tuttavad, kellele olete küpsetanud ?okolaadikoogi, siis leiate supermarketi portveinivalikust selle juurde sobiva joogi küll.

Aga kui olete otsustanud kinkida kellelegi midagi erilist või soovite õhtuveetmiseks kallimaga head elamust, pöörduge lähimasse vinoteeki. Sest pole midagi meeldejäävamat, kui talvine õhtu kallimaga kaminatule paistel ja jääd sulatamas hea aged tawny või vintage port. Olen kindel, et seda sündmust mäletate veel pikka aega (ja miks mitte ka veini aastakäiku).

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:49
Otsi:

Ava täpsem otsing