Ukse teine elu

Kamille Saabre 17. detsember 2004, 00:00

Vahel tundub, et uks on parim vahend kookonisse pugemiseks. Paned ta enda selja taga kinni ning ei tea midagi sellest, mis jääb teisele poole. Aastaid tagasi oma Stalini-aegses korteris remonti tehes vasardasin seinad maha ning lennutasin iganduksed hoogsalt minema. Nüüd ma enam nii ei teeks.

Nagu kolmanda põlve linlastega sageli juhtub, leidsin hiljuti, et on aeg kolida looduse rüppe ja ehitada puude vahele maja. Kuna uksi tuleb majja mitu, siis pugesid pangakontot vaadates hinge kurbus ning tõdemus, et seisan lihtsa valiku ees. Kas punuda ukseaukudesse idamaised helmestest rippkardinad, elada avatult või leida prügikasti tagant kellegi ärapõlatud uksed? Siiski on ju ruume, kus inimene hoolimata oma karjahingest meelsamini üksi aega veedaks.

Algaja õnne printsiibil leidsin ühel varajasel laupäevahommikul kaks tolmust meest prügi konteinerisse loopimas. Uksed! Kiire pidurdamine ja auto jäigi konteineri kõrvale seisma. Selgus, et mul on vaba voli osa prügist minema vedada.

Selline toimetamine eeldab muidugi ustavat saatjat, kes su prügihimust ei kohku. Ema on sellisel puhul suurepärane, sest üldjuhul on ta oma lapsest vaimustatud, ükskõik kui tobe ta idee ülejäänud maailmale ka ei tunduks.

Mõõtsin silmaga kolme ust ja oma ülipisikest Citroen Saxot. Kust sa neid abimehi hommikul nii vara ikka võtad! Lasin tagumised istmed alla, libistasin eesistujate pingid nii ette kui võimalik ning tõstsime emaga uksed peale. Prügihunnikusse topitud telerikaabliga sidusin tagaluugi kinni ning seejärel pressisime, rind vastu rooli surutud, Tartu maantee mäest üles, palvetades, et uksed tagasõitvale autole sülle ei vajuks. Minu kallid esimesed uksed!

Järgmisi oli raskem leida. Otsimisvaev andis mulle kogemusi, mida olen valmis kohe jagama. Otsi uksi vanemate korrusmajade juurest, soovitavalt mitte kesklinnast, seal on aktiivne renoveerimine juba aastaid tagasi lõpetatud. Et erand kinnitaks reeglit, siis sain oma esimesed uksed alles hiljuti kohe Olümpia hotelli kõrvalt. Ära otsi uksi ka eramajade rajoonist, kus inimesed neist endale kuuriuksi ja tulematerjali teevad. Kuigi oma teised uksed sain Kopli eramajade vahelt. Nii et ei mingeid reegleid. Puhas õnn!

Kõrgel trepiga ligipääsetavas valveputkas istub kena proua, kes ei tee mu alandlikule palvele ehitusjäätmete prügilast uksi otsida mingeid takistusi. Esimese teekäänaku taga peatub mu ees luksuslik Jeep, proovides oma küljega mu tee tõkestada. Küljeaken vajub alla: ?Pot?emu poguljajem na territorii?? Pahase mehe aktsent on nii läbinähtav, et viin vestluse kohe eesti keelele üle. Mees on tegelikult sõbralik ja juhatab mind prügila paremasse otsa.

Järgmisel teekäänakul kohtun pikka tokki käes hoidva vanamehega: ?Sobirajete ?toto?"

?Da,? vastan mina.

?Ja to?e,? teatab (täiesti kaine) härra ja sirutab minu poole oma kollase Hullude Päevade koti. Seal on mingid pikad juurikad. ?No kak eto na estonskom?? Ta vaatab taevast ja mõmiseb: ?Mjada roigas! Da! Mjada roigas nazõvajetsa!? Naeratame emaga viisakalt ja soovime südamest head päeva.

Prügilaskäik lõpeb tulutult, kui mitte arvestada uusi soetatud tutvusi ja saadud kogemusi.

Kuu aja jooksul on mu mobiili märkmikusse kogunenud mitmete ehitusbrigadiride ja majahoidjate telefoninumbrid. Alates Kopli hambutust Ivanist ja lõpetades Kadrioru Villuga, keda ma isegi näinud ei ole. Läbi on tuhnitud palju prügikonteinereid, rääkimata omandatud professionaali pilgust prügikastide osas. Uksed on peaaegu koos ja esimene last ka juba puhastatud ja valmis õli alla minema.

Oma ?hoburistimise? on vanad ja kasutatud uksed meie kliimas juba tavaliselt saanud. See tähendab, et nad on vedelenud õues ja talunud vihma ja linnalinde. See ei tohiks taastajat kuidagi kohutada, pigem vastupidi. Sest kas pole inspireeriv mõistatada ukse seisundi järgi seda, kes ja kus on olnud tema endine omanik.

Vihm lööb paksema värvikihi lahti, seda kergem on ust puhastada. Korralik uks end kergelt kätte ei anna. Seejärel tuleb osta kuumaõhupuhur. Kui ei ole just plaanis alustada karjääri uksepuhastajana, siis sobib 200kroonine Handimanni kaup küll. Ukse ?strippimine? võtab tööpäeva, mälestuseks saad pead lõhkuva valu (sinakast haisust, mida ise poole tunni möödudes ei tunne) ja ukse, mis igatseb liivapaberit, õlitamist ning avaust, kus ruumi sisekujundust ehtida.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:50
Otsi:

Ava täpsem otsing