Miks on riigi kütus mere taga?

Eestis reguleerib täna kütusevaru moodustamist vedel­kütuse seadus. Riigi­ko­gu heakskiidul asendub see 1. märtsist uue vedelkütusevaru seadusega, mille järgi tuleb 2010. aastaks moodustatavast 90 päeva kütusevarust hoiustada vähemalt 15 päeva varu siseriiklikult, ülejäänut võib aga hoida mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil.

Viimaseil nädalail on Eestis kütnud kirgi just vedel­kütusevaru välisriigis hoiustamine. Tõstatatud on küsimus, kuivõrd reaalne on varustamisraskuste korral toimetada välisriigis hoitav kütusevaru Eestisse ? on mainitud sõjaolukorda, karmidest jääoludest tingitud laevaliikluse seiskumist või muid takistusi, mis teevad kütuse Eestisse transportimise keeruliseks. Sellest võib teha järelduse, et vedelkütusevarude moodustamise eesmärgist pole õigesti aru saadud. Samuti vajab selgitamist, milleks kõnealust kütusevaru hoitakse ning millal see kasutusele võetakse.

EL on deklareerinud, et im­porditud naftatoodetel on ühenduse energiavarudes jätkuvalt väga suur tähtsus. Isegi lühiajalised tarneraskused või nafta hinna oluline tõus võivad põhjustada tõsiseid häireid ühenduse majandustegevuses. Siis peab EL suutma vältida või vähemalt leevendada kõiki kahjustavaid mõjusid. Seega on 90 päeva kütusevaru hoidmise eesmärk tagada jätkusuutlik majandustegevus naftatarnete ettenägematute probleemide korral. Vedelkütusevaru koosseisu ei tohi arvata relvajõudude varusid.

Kohustuslikku vedelkütusevaru võib käsitleda puhvrina, millest Eestis tegutsevad kütusefirmad saavad kriisi puhul kütust osta, näiteks kui kordub midagi 1973. a Araabia naftaembargo taolist. Naftat tootvaist riikidest sõltumatuse saavutamiseks peab liikmesriikide kütusevaru asuma ELis. Neid varusid võib käsitle­da ELi varuna, mis kuulub igale liikmesriigile.

Kütust sunnib kodust väljas hoiustama soov tagada võimalikult madalad varude haldamiskulud. Enne välismaal hoiustamise kasuks otsustamist peab liikmesriigi va­litsus kaaluma siseriiklikke hoiustamisvõimalusi.

Kütusevaru Eestis hoiusta­mise võimalused on piiratud, tingituna aktiivsest transiidiärist, nüüdisaegsete ja keskkonnaohutusnõuetele vastavate vabade mahutite defitsiidist. Samuti on varu Eestis hoiustamine kuni viis korda kulukam välisriigis hoiustamisest. Täna on võimalik ilma investeeringuteta hoida uutes mahutites vaid 10 päeva varu. Kuid ülejäänud va­ru tuleks esimese valikuna moodustada kindlasti välisriigis, et vältida riigi poolt ligi poole miljardi krooni eest uue mahutipargi ehitamist.

Eestit transiidina läbivate naftatoodete aastased kogused on 150 korda suuremad kui loodav 90 päeva varu ja 43 korda suuremad Eestis aasta jooksul tarbitavast vedelkütusest. Laevaliikluse seiskumisel mis tahes juhul ei katke üksnes Eesti kütusereservi kättesaamine välisriigist, vaid ka transiitnaftatoodete väljavedu. Sellistes olukordades saab näiteks teha vahetuskaupa, millest võidab nii transiitkauba omanik kui ka riik. See on kütuse­turul tavaline ja enamik ELi riike hoiab varusid teistes liikmesriikides ja teeb vahetuskaupa, kui selleks tekib vajadus.

Varude moodustamise eesmärki silmas pidades pole tin­gimata vajalik, et varud paik­neksid kodumaal. Kütuse hoiustamisturul valitsevat olukorda arvestades on Eestile kasulik moodustada oma kütusevarud välisriigis.