Peeter Raidla jooks läbi ärimehe töö

Kui raamatuid ja perioodikat kirjanduse vallast ja kunstist ning ajaloost ja poliitikast arvustatakse sageli, siis trükistega ärielust ja ettevõtlusest see nii kahjuks ei ole. Ometi on igal loojal õigus ning õieti ka vajadus saada teada, mida publikum tema tööst arvab. Sest alles seejärel saad sa teha asja paremini tema ja kõige muu huvides.

Lugedes läbi Peeter Raidla kirjutatud raamatut ?Rein Kilk ? miljonisadu saksofonihelide saatel? (Äripäeva Kirjastus, millegipärast s.l. ehk ilma avaldamiskohata, 2005), meenus mulle, kuidas rohkem kui tosinkond aastat tagasi võeti maha Tartu linnapea Toomas Mendelson. Põhjuseks olid poliitilised või ka isiklikud kired, mitte objektiivne analüüs.

Olin tookord sellisel moel ametist vabastamise vastu ja esimesel hääletusel ei läinudki vabastamine läbi. Siis istus minu kõrvale Rein Kilk, kes kinnitas võimukalt, et ma eksin ja kui läks kordushääletuseks, istus ta minu vasaku käe peale, hoidis paremaga minu teist kätt kinni ja hääletas ise oma vasaku käega Mendelsoni maha­võtmise poolt. Kas poliitiline äri käibki niimoodi?

Ärimehest ja ettevõtjast pole kunagi kerge kirjutada, sest mõlemad on seotud saladustega, mida oleks rumal paljastada.

Lihtsam on neist asjust kirjutada tagantjärele, ent nekroloog ei õpeta kunagi sedavõrd kui sünkroonne reportaa?. Ja Peeter Raidla raamat on just viimast.

Asja juurde tulles ? kumb on tähtsam, kas inimene ise või ärimees tema sees?

Ärimehena hakkamasaamist tuleb meie oludes õppida ja õpetada, sest nõukogude koonduslaager õpetas küll ellu­jäämist, kuid mitte elamist vabana väljaspool iseennast. Kunagine formatsioonide teooria meie kaasaega kirjeldama ei sobi, sest kapitalistlik olemis­viis kinnistub alles mitme inimpõlve kestes. Seda ei saa omandada kiirkorras ja ühel maal eraldi.

Ses mõttes on Rein Kilk olnud hakkaja ja viljakas. Pigemini ettevõtja kui ärimees vahendaja tähenduses. Ta on teinud asju, mille kaudu rahvas liigub või vähemalt saab suhelda. Mitte elitarist, vaid kommunikaator.

Probleemiks jääb, kuidas niisugust rolli dokumenteerida.

Tõsi, Peeter Raidla polegi kirjutanud Rein Kilgi biograafiat, raamatut, mida minust vanemad nimetasid kas suureks või siis lühimonograafiaks. Meie ees on reis läbi Rein Kilgi ettevõtmiste, Hindreylt laenates välkvalgus mõnesse kohta ühe rahutu hinge tegemistesse. Mitte et niisugust oleks kergem teha kui täispikka monograafiat, kuid ? iga raamat peab õpetama.

Tundes eluvendi küll ja küll (ning Juhan Peegel on mõnikord mind ennastki nõndamoodi nimetanud), arvan siiski, et enne­kõike elab inimene ikkagi sissepoole ja tema see pool tuleb esile tuua ? muidu on mis tahes elukirjeldus pealispindne.

Ärilistes ettevõtmistes on alati üks osa julgust ja teine osa kõhklusi. Julgus on näha, kõhklused jäävad omade vahele ? kui sedagi.

Oli aeg, mil ma olin rahul Rein Kilgi Zum Zumiga. Loobusin temast, kui ülburid hakkasid laiutama. Loobusin muide ka Wilde?i pubist, kui selgus, et teenindus käib alla. Siit probleem: kui palju on Rein Kilgis, õpetaja pojas, pedagoogi? Peeter Raidla raamatus on seda aspekti puudutatud (ptk ?Pindi-poiste tulek ja minek?, lk 51?74) ja sündsalt, kuid mind huvitab küsimus laiemalt. Ennekõike on õpetav iga eeskuju. Järelikult tuleb inimesest eeskuju teha ja eeskätt peab temas endas olema niipalju edasipüüdlikkust, et temast oleks palju õppida.

Mida just, selle peabki biograaf esile tooma. Teiste sõnadega, me oleme jõudnud aega, kus tuleb osata kirjeldada ka ettevõtjat ja nimelt pikemalt kui lubab ajaleheartikli ruum.

Tahan öelda, et Peeter Raidla raamat Rein Kilgist on õpetlik, kuid meil tuleb palju õppida selleks, et osata ettevõtjat portreteerida.

Kuidas portreteerida lindu, sellest kirjutas vaimukalt prantsuse luuletaja Jacques Prévert (1900?1977), eesti keeles 1965. Kuidas portreteerida ettevõtjat, seda tuleb õppida Peeter Raidlalt.