Poliitilised kriisid on reformideks parim aeg

Kriiside puhkemisel tuleb jääda positiivseks, sest vältida neid ei saa. Tavaliselt peetakse valitsuste vahetumist kõige hullemaks poliitiliseks riskiks. Ettevõtjale ei lähe aga kõige kallimaks maksma mitte valitsuse vahetus, vaid lolli valitsuse tulek.

Eestis on toimunud tihe ja tige valitsuste vahetumine, mis tundub ebameeldiva ja probleemsena. Kuid see ei pea olema nähtus, mida iseenesest karta ja mis tingimata kahjustaks majanduskasvu.

Nõukogude ajal seda ei toimunud: kõik oli rahulik, kuid siis ka ei arutatud, kas minna 9. mail Moskvasse või mitte. Tahaksin lohutada ka sellega, et võrreldes 1920?30ndate aastatega on praegused valitsused stabiilsed. Tollal pidasid nad vastu keskmiselt seitse kuud, praegu üle pooleteise aasta.

Moodsas maailmas on veelgi lühemaid valitsusi. Äsja täitus Itaalias Silvio Berlusconi kabinetil kolm aastat võimul, mis on Itaalia absoluutne rekord. Seejuures on vahel peetud just valitsuste tihedat vahetumist põhjuseks, miks Itaalia on ELis üks kiirema majandus­kasvuga riike.

Lootused, et valitsuskriisi ei tule, on tühjad. Võimul olles ei ole võimalik kriise ära hoida. Kui keegi tuleb võimule jutuga, et ta püsib kaheksa aastat võimul, siis on selge, et ta ei pea nelja aastatki vastu. Mul oleks raske aru saada kolleegist, kes arvab, et peaministri amet on igavene. Ainus kindel asi selle ameti juures on, et juhtub uskumatult palju jama.

Samm, mida targad valitsejad teevad ? eriti kui demokraatia on noor ? on riigiaparaadi ülesehitamine teadmisega, et valitsused vahetuvad. Siis ei saa rakendada süsteemi, kus kogu administratsioon lahkub koos valitsusega. Riigiaparaat tuleb depolitiseerida. Roolijaid on alati rohkem, kui laeva mahub. Aga et riik saaks töötada ja areneda, peab paljude tüürimeeste taga olema keegi, kes tööd ka teeb.

Juba kahe sõja vahel oli meil depolitiseeritud ametkond ja järjepidevust hoidis suurte võimu­piiridega kantsler. 1990. aastate alguses läksime haldusreformiga kiiresti üle sarnasele süsteemile. Kuna oli selge, et valitsused hakkavad vahetuma, üritasime Eesti riigiaparaadi üles ehitada nii, et meil oleks tugevad kantslerid ja depolitiseeritud ametkonnad. Eestis on käinud võimul ära praktiliselt kõik erakonnad, aga üldjoontes on areng jätkunud stabiilselt. Selle eest tuleb tänada Eesti riigiaparaati.

Kui aga riik areneb, hakkab tunduma, et kõik asjad tahavad muutmist. Nüüd on erakonnad hakanud värbama endale liikmeid ja aktiviste riigiaparaadist ning see seab ohtu riigiaparaadi depolitiseerituse.

Teine probleem on see, et on hakatud juurde looma poliitiliste ametnike kohti. Abiministrite tulek nõrgendas kantslerite positsiooni. Kuid mida rohkem kõrgeid riigiametnikke lahkub koos ministriga, seda suuremad lõtkud ametkonna töös tekivad. Kui Eesti tahab edasi minna, tuleb nendele protsessidele piir panna.

Poliitikas tuleb ette kolme sorti kriise. Esimesed on strateegilised ? need on pikaajalised ja hõlmavad terveid valdkondi, kuid pole avalikkusele nähtavad. Head valitsused tegelevad just selliste kriiside lahendamisega. Hea näide on lähenev energiakriis. Avalikkus sedalaadi kriise enne nende avalikuks saamist tähele ei pane ega hinda kõrgelt ka valitsusi, kes just selliste kriiside lahendamisega tegelevad.

Järgmised on taktikalised kriisid, neid tekib strateegiliste kriiside lahendamisel terve hulk. Need on ka avalikkusele nähtavad, näiteks Maapanga kriis või jäägrikriis.

Kolmandaks on suhtekorralduslikud kriisid. Need tekivad, kui mõni poliitik ütleb seda, mida mõtleb, või teeb seda, mida halvasti käituv tavainimenegi ? näiteks ületab kiirust või käitub avalikus kohas ebakorrektselt. Need kriisid on paratamatud, sest sellised asjad juhtuvad poliitikutega samasuguse järjekindlusega nagu tavainimestega. Riigi arengule ei aita nende lahendamine kuidagi kaasa ning seega on nendele liiga suure tähelepanu pööramine mõttetu. Avalikkusele lähevad need kriisid aga kõige rohkem korda ning seepärast valitsused nendega tegelevad.

Räägiksin järgnevalt mitte suhtekorralduslike, vaid tegelike kriiside lahendamisest. Esiteks kergendab kriisi lahendamist see, kui valitsusel on põhimõtteliselt teada, kuhu ta Eesti viia tahab ehk tal on olemas mingid selged prioriteedid, millest lähtuvalt kriisiolukorras käituda. Kui see pole teada, tegeldakse kriiside edasilükkamise või kinnimätsimisega. Kõige kindlam viis võimul püsida on ju mitte midagi teha, sest iga otsus on alati ebapopulaarne.

Teine nõuanne tuleb Katuse-Karlssonilt ja see oleks: rahu, ainult rahu! Mida rohkem sa rabeled, seda kiiremini sa põhja lähed. Hinga sügavalt sisse ja tee seda, mida soovitab tuntud mobiilioperaator ? räägi inimestega. Kuula nõuandeid, isegi kui sa neid kuulda ei võta. Ja seejärel tuleb otsustada. Kui silme ees on suuremad sihid, võib kriisist heaga väljuda. Väga oluline ongi näha kriisides võimalust probleeme lahendada. Otsuseid on hea teha just kriisi­olukorras, muul ajal on vastuseis suurem. Kui vaatame Eestile majandusedu taganud otsuseid, siis näeme, et need on tihti sündinud üsna suurtest ja valusatest kriisidest.

Näiteks oli 1992.?1993. aastal Eesti panganduses kriis, kuid just see andis võimaluse panna alus normaalsele pangandusele. 1993. aasta Narva referendumikriis lahendas Narva eraldumispüüde küsimuse. Ka pärast II maailmasõda Saksa majandusedu taganud radikaalseid reforme poleks normaalses olukorras aktsepteeritud.